„Morten“ näitab, kuhu liigub Eesti noortefilm digiajastul

Eesti filmimaastikul on väikesel turul iga õnnestumine tavapärasest suurema kaaluga. Üks uus linateos ei ole ainult film, vaid ka märk sellest, milliseid lugusid, žanre ja visuaalseid lahendusi Eesti kinovaatajaile pakkuda julgetakse. Ivan Pavljutškovi täispikk debüüt „Morten“ jõuab kinolevisse ajal, mil kohalik publik tarbib audiovisuaalset sisu üha mitmekesisemalt: kinos, voogedastusplatvormidel, nutitelefonis ja sotsiaalmeedia vahendusel.

Seetõttu tasub „Morteni“ vaadata rohkemana kui ühe noortefilmina. See on ka katse mõtestada, kuidas Eesti film suudab konkureerida rahvusvahelise sisutulvaga ning milline võiks olla kohaliku kino roll digiajastul. Filmi lähtekoht on tuttav, kuid selle atmosfäär, maagilise realismi sugemed ja Eesti looduskeskkond annavad loole oma näo.

Filmi põhiandmed

• Film: „Morten“
• Režissöör: Ivan Pavljutškov
• Stsenarist: Reeli Reinaus
• Operaator: Ants Tammik
• Helilooja: Titas Petrikis
• Produtsendid: Anneli Ahven ja Živilė Gallego
• Osades: Tõru Kannimäe, Helena Maria Reisner, Andres Mähar, Emili Rohumaa, Külli Teetamm jt

Millisesse traditsiooni „Morten“ asetub?

Eesti noortefilmi võrdluspunktideks on sageli olnud Ilmar Raagi „Klass“ ja Mihkel Ulki „Nullpunkt“. Mõlemad teosed kujundasid arusaama, et noortele suunatud kohalik film ei pea olema pelgalt kerge meelelahutus. Need võivad käsitleda koolikiusamist, sotsiaalset tõrjutust, perekondlikke probleeme ja identiteediotsinguid viisil, mis kõnetab ka täiskasvanud vaatajat.

Uuemates aruteludes tuleb mängu ka Tõnis Pilli „Fränk“, mida võib pidada üheks värskemaks Eesti noortefilmi orientiiriks. „Morten“ asetub sellesse ahelasse peaaegu paratamatult. Samas ei ole Pavljutškovi film eelkäijate koopia. Selle keskmes ei ole ainult ühiskondlik konflikt, vaid ka saladuslikkus, pärimuslik alatoon ja tunne, et nähtava argipäeva all toimib teine, raskemini seletatav maailm.

Reeli Reinausi 2020. aastal ilmunud romaan „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ pakkus selleks tugeva lähtekoha. Raamat sisaldab õrna õuduslikku pinget, maagilist realismi ja selget vastandust hea ning kurja vahel. Filmi jaoks ei saanud seda materjali siiski muutmata kujul üle kanda. Kinolugu vajab teistsugust rütmi, tegelaste visuaalset kohalolu ja ökonoomsemat dramaturgiat.

Raamatust ekraanile: mugandus ei ole üks-ühele koopia

Stsenarist Reeli Reinaus on oma algmaterjali põhjalikult ümber töötanud. See on mõistlik valik, sest romaani unenäoline ülesehitus oleks otse filmikeelde tõlgituna võinud muutuda liigseks, kleepuvaks või ebausutavaks. Kirjanduses võib äärmuslikult halb onu ja peaaegu ingellikult hea ümbritsev maailm toimida sümboolsena. Ekraanil vajavad need tegelased rohkem psühholoogilist tasakaalu.

„Morten“ toob loo märgatavalt argisemasse keskkonda. Müstika ei kao, kuid selle kõrval saavad oluliseks tuttavad noortefilmi teemad: esimene armastus, koolikiusamine, purunenud perekond, sõltuvusprobleemid, võimuvõitlus ja tunne, et täiskasvanud ei oska või ei taha noort päriselt kuulata.

Raamatu lugemine enne kinokülastust ei ole tingimata vajalik. Küll aga aitab see mõista, milliseid muudatusi ekraniseering on teinud. Mõned romaani ideed on filmis kokku tõmmatud, teised aga stsenaariumi külge kinnitatud üsna nähtavalt. Eriti puudutab see Emilie tegelaskuju, keda kehastab Emili Rohumaa. Kuigi Emilie oli romaanis pealkirja tasandil oluline, jääb tema roll filmis mõnevõrra ebamääraseks. Tekib küsimus, kas süžee oleks ilma temata tegelikult oluliselt muutunud.

Samal ajal on filmi üks tugevamaid kohandamisotsuseid Morteni onu kujutamine. Andres Mähar mängib alkoholisõltuvusega meest veenvalt ja mitmetahuliselt. Raamatu otsene ning äärmuslik vägivald on asendunud keerukama pingega, mis aitab vältida ühe tegelase liigset domineerimist kogu loo üle.

Näitlejatöö kannab filmi emotsionaalset keskpunkti

Peaosas olev Tõru Kannimäe on „Morteni“ kõige silmapaistvam jõud. Vaid 16-aastasena suudab ta edasi anda sisemist valu peamiselt pilgu, kehahoiaku ja vaikuse abil. Ta ei vaja pikki monolooge ega demonstratiivseid emotsioonipurskeid. Tema Morteni ilme on sageli suletud, kuid just selles vaoshoituses peitub tegelase suurim pinge.

Kannimäe esituses on tunda noort näitlejat, kes ei ürita iga stseeni suureks mängida. Vastupidi, tema minimalistlik lähenemine jätab vaatajale ruumi tegelase olukorda ise tõlgendada. See on tänapäeva ekraanisisu keskkonnas oluline oskus. Lühivideote ja kiire montaažiga harjunud publikule võib vaikne ning aeglaselt avanev karakter olla isegi värskendav.

Samas põhjustab Kannimäe väga tugev osatäitmine ka ühe filmi dramaturgilise probleemi. Noortefilm toimib sageli ansamblina, kus kõrvaltegelased aitavad peategelase arengut tasakaalustada. „Mortenis“ jäävad mõned noored osatäitjad pigem funktsionaalseteks looosadeks. See ei tähenda, et nad oleksid nõrgad, vaid nende tegelastele ei ole antud piisavalt võimalusi iseseisvalt areneda.

Kannimäe on aga mõne aastaga tõusnud Eesti filmi üheks tähelepanuväärsemaks uueks tulijaks. Tema edasine karjäär on kohaliku filmitööstuse jaoks oluline, sest Eesti vajab noori näitlejaid, kellele saab usaldada nii realistlikke draamarolle kui ka žanriliselt ambitsioonikamaid projekte.

Visuaalne keel on „Morteni“ suurim tehniline eelis

Kui süžee liigub kohati liiga sirgjooneliselt, siis pilt aitab filmil avarduda. Operaator Ants Tammik kasutab oma loodustfilmide tausta väga tõhusalt. Eesti rabad, metsad ja äärealad ei ole lihtsalt tegevuspaigad, vaid peaaegu omaette tegelased.

Rahvusvahelises turunduses näidatakse Eesti loodust sageli puhta ja rahuliku postkaardina. „Mortenis“ on sama maastik palju tumedam, vanem ja ettearvamatum. Raba ei mõju pelgalt looduskauni asukohana, vaid ürgse ruumina, milles võivad peituda nii ähvardus kui ka võimalus. Tammiku kaameratöö loob müstilise kihi, mida dialoog alati välja ei kanna.

Filmi visuaalne teostus on eriti oluline ka digitaalses levikeskkonnas. Kodusel teleril, sülearvutil või telefoniekraanil võib detailne atmosfäär kaduma minna, kuid kinos saab Tammiku loodud sügavus täielikult mõjule pääseda. See on hea näide sellest, miks kohalikul kinol on endiselt väärtus isegi siis, kui vaataja saab suure osa sisust kätte voogedastusest.

Helilooja Titas Petrikise muusika toetab filmi salapärast tonaalsust, kuid „Morten“ mõjub kõige tugevamalt just siis, kui heli ja pilt usaldavad vaikust. Õhus olev pinge, taustamüra ja maastiku enda rütm võimaldavad sündmustel mõjuda ilma liigse seletamiseta.

Režissöör tahab veel õppida vaatajat usaldama

Ivan Pavljutškov on lootustandev lavastaja. Tema varasem lühifilm „Ivanipäev“ näitas juba head visuaalset vaistu ning oskust luua omanäolist atmosfääri. Teletöö aastad ei ole seda annet vähendanud, vaid ilmselt aidanud tal oma tehnilist käekirja täpsustada.

„Morteni“ tugevus seisneb selles, et Pavljutškov mõistab filmi kui visuaalset meediumit. Kõike ei pea tegelastele dialoogis lahti seletama. Mõnes stseenis annab värv, valgus või ruumikasutus edasi rohkem kui mitu lehekülge teksti.

Paraku ei julge lavastaja alati seda põhimõtet lõpuni järgida. Film liigub sageli skeemi järgi, kus probleemile järgneb lahendus, seejärel uus probleem ja uus lahendus. Selline ülesehitus hoiab tempo kontrolli all, kuid muudab sündmused kohati liiga etteaimatavaks. Tegelased ei saa alati lihtsalt olla, eksida või sihitult kulgeda. Selle asemel peab iga stseen täitma kindlat dramaturgilist funktsiooni.

Siin peitub ka filmi suurim kasutamata võimalus. „Morten“ oleks võinud vaatajat rohkem usaldada, jätta mõne seose lahtiseks ja lubada müsteeriumil pikemalt püsida. Tänapäeva kogenud filmivaataja, kes tarbib nii Euroopa autorikino kui ka rahvusvahelisi žanrisarju, on valmis tähendusi ise kokku panema.

„Morten“ Eesti turul: miks kohalik kino on oluline?

Eesti filmiturul konkureerivad kodumaised teosed suurte välismaiste stuudiotoodangute, sarjade ja voogedastusplatvormide originaalsisuga. Kohalikul filmil ei ole samasugust reklaamieelarvet ega üleilmset levivõrgustikku. Seetõttu peab selle eelis olema vahetu äratuntavus: Eesti keel, kohalikud näod, tuttavad kooli- ja peresuhted ning siinne loodus.

„Morten“ kasutab neid eeliseid hästi. See on film, mille keskkonda Eesti vaataja tunneb, kuid mis ei jää pelgalt realistlikuks kodulooks. Müstiline tasand muudab teose potentsiaalselt huvitavaks ka rahvusvahelises kontekstis, kus Põhjamaade tume atmosfäär, metsad ja folkloor on viimastel aastatel palju tähelepanu saanud.

Noortele vaatajatele võib film pakkuda võimalust näha kinolinal enda vanuseid tegelasi, kelle probleemid ei ole imporditud mõnest suurest välismaisest linnast. Õpetajatele, lapsevanematele ja noorsootöötajatele võib „Morten“ olla lähtekoht vestlustele koolikiusamisest, sõltuvusest, perekondlikust ebakindlusest ja sellest, kuidas märgata noore inimese vaikset abivajadust.

Ka Eesti loov- ja tehnoloogiasektorile on sellised filmid tähenduslikud. Tänapäeva filmitootmine ühendab loomingulise töö, digitaalse järelproduktsiooni, värvikorrektsiooni, helidisaini, leviplatvormid ja andmepõhise turunduse. Kui kodumaised filmid leiavad publiku nii kinodes kui ka hiljem digikanalites, toetab see kogu Eesti audiovisuaalsektori arengut ning loob kogemust, mida saab eksportida ka rahvusvahelistesse koostööprojektidesse.

Lõplik hinnang

„Morten“ ei ole täiuslik film. Selle dramaturgia on kohati liiga nähtavalt kokku pandud ning kõik tegelased ei saa oma potentsiaali täielikult avada. Samuti võiks lavastaja usaldada nii näitlejaid kui ka vaatajaid rohkem, lubades sündmustel orgaanilisemalt areneda.

Filmi väärtust need puudused siiski ei nulli. Tõru Kannimäe väga tugev peaosa, Ants Tammiku mõjuv operaatoritöö, Eesti looduse nutikas kasutamine ja julgus siduda realistlik noortedraama müstilise kihiga teevad „Mortenist“ olulise täienduse kohalikku kinopilti. See ei paku üht valmis vastust küsimusele, kuhu Eesti noortefilm liigub, kuid näitab, et suund võib olla senisest mitmekesisem.

Eesti filmi visiitkaart võib ka edaspidi olla noortefilm, kuid selle žanri tulevik ei pea piirduma ühe kindla retsepti kordamisega. „Morten“ tõestab, et kohaliku loo jõud võib peituda just tuttava ja tundmatu, realistliku ja maagilise, kinokogemuse ja digitaalse leviku piiril.