Tartu teadlased lõid uue RNA-vaktsiinide platvormi

Tartu Ülikooli teadlased lõid RNA-tehnoloogia, mille abil loodetakse muuta RNA-põhiste vaktsiinide tootmine lihtsamaks ja vähendada vajaliku RNA kogust. Projekti juhi, Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professori Andres Meritsa sõnul võivad esimesed sellel platvormil põhinevad vaktsiinid jõuda kasutusse paari aasta pärast, esmalt veterinaarias.

See on esimene katse rakendada Eesti teadlaste väljatöötatud RNA-tehnoloogiat vaktsiinides. Eestis arendatavat lahendust nimetatakse taRVaciks ehk trans-amplifitseeruvaks RNA-vaktsiiniks.

Traditsioonilise vaktsiini puhul viiakse organismi antigeen, näiteks immuunvastust tekitav molekul või valk. RNA-vaktsiin sisaldab aga nukleiinhapet, mille põhjal hakkavad organismi rakud ise haiguse antigeeni tootma.

Meritsa sõnul ei pea teadlased RNA-vaktsiini puhul täpset antigeeni valmis kujul tootma, sest selle valmistamisele aitab kaasa inimkeha. RNA tootmine on üldjoontes lihtsam ja standardiseeritum, kuid tehnoloogial on ka olulisi kitsaskohti.

RNA tuleb viia rakkudesse, sest iseenesest see rakku ei pääse. Kõiki praegu kasutusel olevaid RNA-vaktsiine süstitakse otse lihasesse. Vaktsiini koostamine nii, et RNA jõuaks näiteks hingamisteede või soolerakkudesse, on Meritsa sõnul väga keeruline.

taRVac-platvormi eesmärk on võimaldada edaspidi täpsemate vaktsiinide loomist. Kuna kasutada saab väiksemat RNA-kogust, võib see vähendada ka kõrvaltoimeid.

Teadlased näitasid, et uus tehnoloogia suudab toota päris vaktsiini jaoks vajalikke haigustekitaja osakesi, mitte ainult ohutuid laborireportereid. Uuringute käigus selgus neile ootamatult, et reporterid ei käitu antigeenidega samamoodi. Seetõttu tuleb iga antigeeni jaoks katseliselt leida sobiv RNA paljundamise süsteem.

„Me suutsime siiski välja töötada lahenduse, mis töötab reaalelus, reaalsete antigeenidega,“ ütles Merits.

Projekti üks eesmärke oli tõsta tehnoloogia järgmisele tehnoloogia valmidusastmele ehk TRL-tasemele. Esialgu lootsid teadlased sünteesida RNA laboris, segada selle ettevõttelt ostetud liposoomidega ja viia see hiirtesse. Põhjalikum analüüs näitas aga, et sellisel katsel poleks ravimifirmade ja teiste tehnoloogia hindajate silmis piisavat praktilist väärtust.

Nüüdseks on jõutud loomkatseteni, kuid täpsete tulemuste saamine võtab veel tõenäoliselt aastaid. Eelkliinilistest uuringutest inimestega tehtavate kliiniliste uuringuteni jõudmine nõuab täiendavat aega ja peab läbima range hindamise.

Uurimistöös kasutatakse gripiviiruse mudelit, sest sellel on Meritsa sõnul tähtsus nii inimeste kui ka loomade tervishoius. Teadlased eeldavad, et tulemusi saab rakendada mõlemas valdkonnas.

Veterinaarvaktsiinide arendamiseks taotletakse juba uusi vahendeid, sest loomadele mõeldud vaktsiinidele kehtivad üldjuhul leebemad nõuded kui inimestele mõeldud vaktsiinidele. Meritsa sõnul peeti eelmisel nädalal esimesi läbirääkimisi ka ühe suure India ravimifirmaga.

Kui arendus kulgeb edukalt, võib Eesti teadlaste tehnoloogia jõuda veterinaarias kasutusse paari aasta pärast. Inimestele mõeldud vaktsiinides võiks taRVac-tehnoloogiat parimal juhul näha kümne kuni 12 aasta pärast.

Meritsa sõnul ei tulene pikk ajakava tehnoloogia piirangutest, vaid nõuetest, millest inimvaktsiinide arendamisel mööda minna ei saa. Kui protsess läheks märgatavalt kiiremini, viitaks see tema hinnangul tõenäoliselt sellele, et maailm peab taas kiiresti reageerima mõnele tõsisele viirusohule.