7 Minutit
Travis Kalanick ei ole kunagi olnud tuntud väheste ambitsioonide poolest. Uberi kaasasutaja, kes üritas kunagi linnaliikluse ümber mõtestada, suunab nüüd oma pilgu veelgi ulatuslikumale eesmärgile: füüsilisele maailmale endale ja selle automatiseerimisele.
Selles mahukas, manifestilaadses kirjatükis, mis ulatub umbes 1 700 sõnani ja on oma stiililt tiheda argumendiga, esitles Kalanick suurt visiooni uue robootikafirma nimega Atoms kohta. Selle põhisõnum kõlab peaaegu filosoofiliselt: käsitleda aatomeid samamoodi nagu tarkvarainsenerid käsitlevad bitte. Teisisõnu, tuua tarkvara loogika, kiirus ja skaleeritavus segasesse füüsilise töö maailma.
"Oluline on liikumine ja tegevus füüsilises maailmas tarkvaraliku vaatenurgaga füüsilisele automatiseerimisele," kirjutas Kalanick. "Mõtle sellele nagu aatomite käsitlemisele bittidena." See lause peidab endas vaikselt küpsevat muutust, mis on aastatepikkuse töö tulemus.
Bloombergi ja teiste meediaväljaannete põhjal on Kalanick veetnud ligi kaheksa aastat peamiselt tähelepanuväliselt töötades: palkades tuhandeid inimesi, ümber suunates kinnisvarapõhist ettevõtet City Storage Systems ja samm-sammult kallutades selle ärimudelit robootika tootmise suunas. See pikaajaline pööripunkt on viinud uue ettevõtteni nimega Atoms — ettevõtteni, mille keskmes on robotite loomine ja haldamine, et need töötaksid toidutootmise taristul, kaevandustes ja transpordisüsteemides.
Pikk tee nii-öelda „ghost kitchen’itest” robootikani
City Storage Systems ei olnud algselt robootikast kui põhisuunast. Ettevõte sai tuntuks CloudKitchens’i kaudu — võrgustiku kaudu, mis koondas nii-öelda "ghost kitchen" ehk ainult kojutellimiseks mõeldud kööke. See kontseptsioon puhkes laialt levima pandeemia ajal, mil toidu kojutoomine kasvas üle maailma märkimisväärselt. Hiljem jahenes turg ja osa esialgsest hüpist kadus, kuid see eksperiment ei läinud raisku: see toimis testplatvormina automatiseerimise arendamiseks ja reaalmaailma katsetamiseks.
Nendes köökides hakkasid masinad järjest enam üle võtma ülesandeid, mis varem nõudsid inimese ettevalmistustööd ja käsitööd. Automatiseeritud süsteemid testiti ja integreeriti reaalsetesse teenindusprotsessidesse, mis võimaldasid kiiresti näha nii tehnilisi kitsaskohti kui ka kuluefektiivsuse võimalusi. Ghost kitchen’ite keskkond osutus heaks laboriks, kus kombineeriti tööstusdisaini, tarkvara ja mehaanikat, et luua töövoog, mis oleks korratavam ja skaleeritav.
Üks konkreetne näide on Bowl Builder — süsteem, mis on loodud kohandatavate salatite kokkupanemiseks minimaalse inimese sekkumisega. Selliseid tooteid hinnatakse mõnikord ligikaudu 20 dollarile, mis näitab, et automatiseeritud lahendused ei ole mõeldud ainult madala hinna massitootmiseks, vaid võivad teenindada ka premium-segmendi tarbijaid. Bowl Builderi ja sarnaste lahenduste arendus peegeldab Kalanicki püsivat huvi rutiinsete füüsiliste ülesannete automatiseerimise vastu ning nende skaleerimise võimalusi restoranitööstuses ja tarneahelates.
Kui laiemat vaadet võtta, hakkab mustriks kujunema pidev tõuge suuremahulise füüsilise automatiseerimise suunas. Enne Atomsit surus Kalanick Uberit tugevalt isesõitvate sõidukite arendamise suunas, enne kui ta ettevõttest 2017. aastal tagasi astus. Hiljem investeeris ta Pronto’sse — idufirmasse, mis arendab isesõitvaid kallureid kaevanduste jaoks. Need sammud ja investeeringud näitavad järjepidevat suunda: füüsiliste süsteemide automatiseerimine suurtel tööstusharude tasandil.
Atoms tõmbab need erinevad niidid kokku ja püüab neid üheskoos skaleerida. Selle asemel, et keskenduda ainult ühele robotile või ühele nišitootele, näib uus ettevõte püüdlevat laiapõhjalise infrastruktuuri poole: robotid, mis valmistavad toitu; robotid, mis liiguvad materjale; robotid, mis transpordivad kaupu. Kõik need komponendid on koordineeritud tarkvaraliste süsteemidega, mis näevad füüsilisi ülesandeid peaaegu nagu koodi realisi — järjekorrad, tingimused, ajastused ja optimeerimisreeglid, mida saab kiiresti muuta ja skaleerida.
Kalanick riist- ja tarkvaralist võimalust tajub peaaegu ajaloolise murranguna: tema argumendi kohaselt on tarkvara juba vallutanud keele ja matemaatika maailmad. Kuid füüsilise töö automatiseerimine — tõeline autonoomia tehastes, köökides, kaevandustes ja logistikanettides — on endiselt suuresti lahendamata ja alles avastamata territoorium. Kui see piir avaneb, usub ta, et see võib vallandada uue "kuldaja" produktiivsuse ja külluse ajajärgu, kus tootlikkus tõuseb ja kulud langevad põhjalikult.
Selline väide on hiiglaslik ja ambitsioonikas, ent Kalanick pole võõras suurte panustustega. Tema karjäär on näidanud valmisolekut võtta riske, liigutades ärimudeleid ja infrastruktuure radikaalselt, et saavutada suurem mastaabiefekt. Seejuures kaasnevad sellega nii tehnilised kui ka ärilise iseloomuga kitsaskohad, mis nõuavad aastatepikkust investeerimist ja iteratiivset arendustööd.
Kõik pole tema ümbruses kulgenud ladusalt. Alles eelmisel aastal tekkisid teateid, et CloudKitchens'i Lähis-Ida haru sattus raskustesse, mis pidurdasid plaane avalikkusele aktsiate noteerimiseks Abu Dhabis ja Saudi Araabias. Selline tagasilöök tõi esile Kalanicki ettevõtmiste ebastabiilse ning mõnikord konfronteeriva tee, kus regulatsioonid, turutingimused ja piirkondlikud äripraktikad võivad kiiresti mõjutada strateegilist ajakava.
Siiski näitab nihkumine robootika suunas, et tema mõtlemine on suunatud kümnenditele, mitte kvartalitele. Toidutootmine, loodusvarade kaevandamine ja transport on jätkuvalt mõned maailma töömahukaimad tööstusharud. Isegi protsesside osaline automatiseerimine võib muuta nende sektorite struktuuri, kulumude, tööjõunõudluse ja tarneahelate kujunemist. Selline transformatsioon võib tähendada võimalusi kulude vähendamiseks, tööohutuse parandamiseks, ööpäevaringselt toimivate teenuste pakkumiseks ja tarneahelate suuremaks efektiivsuseks.
Kui Kalanicki teesi osutub õigeks, siis järgmine tehnoloogiline revolutsioon ei pruugi peituda vaid rakendustes või ekraanidel. Selle süda võib olla füüsilistes masinates, mis liiguvad, tõstavad, valmistavad, sõidavad ning vaikides juhivad meie ümber oleva füüsilise maailma protsesse ja rutiine. See muudatus nõuab kõrgetasemelist insenertehnilist oskust, mobiilsete robotiplatvormide integratsiooni, täpset sensori- ja tarkvarainfrastruktuuri ning usaldusväärset hooldus- ja tarneahelat, mis koos moodustavad keskkonna skaleeritavaks ja töökindlaks lahenduseks.
Sellise ambitsiooni realiseerimise teel tuleb arvestada mitme tehnilise ja regulatiivse väljakutsega: andurite ja tajusüsteemide töö usaldusväärsus erinevates keskkondades; haardemehhanismide ja jõukontrollide kohandamine kallal olevatele objektidele; vigastuste ennetamine ja koostoime inimestega; standardid ja sertifitseerimine (näiteks ISO-tüüpi tööstusohutusnõuded); ning tarkvaraline orkestreerimine, mis suudab hallata hulgirobootikat ja sujuvalt integreerida need olemasolevate ERP- ja WMS-süsteemidega.
Majanduslikust vaatepunktist on robootikasse investeerimine kapitalimahukas. Tootearendus, prototüüpimine, reaalmaailma testimine ja mastaapimine nõuavad pikaajalist kapitali ja tipptasemel inseneride meeskondi. Kalanicki lähenemine — kasutada olemasolevaid taristuid, nagu ghost kitchen’id, kui testialistusid — vähendab osaliselt riske, võimaldades kiiret iteratsiooni ja andmepõhist arendust. Samuti on oluline, et ärimudelid arvestaksid hoolduse, remontide ja süsteemide uuendamisega, sest reaalne elu ei ole laborikatses täiuslik.
Sotsiaalne ja tööjõuline mõju on samuti vältimatu arutelu teema: kuidas automatiseerimine mõjutab töötajaid, millised on ümberõppe- ja sotsiaalse julgeoleku poliitikad, ja kuidas jagada automatiseerimisest saadavat majanduslikku kasu laiemalt. On ilmselge, et kui suure ulatusega füüsiline automatiseerimine muutub reaalsuseks, tekib vajadus poliitikate, hariduse ja ettevõtluse koordinatsiooni järele, et vähendada negatiivset mõju ning maksimeerida ühiskondlikku kasu.
Tehniline eristumine, mis võib Atomsile anda konkurentsieelise, hõlmab integseeritud lähenemist riistvara, tarkvara ja taristu kavandamisel. Riistvara peab olema robustne ja hooldatav; tarkvara modulaarne ja turvaline; taristu võimeline taluma riistvara laialdast juurutamist ja reaalajas jälgimist. Täiustatud õppemoodulid, veakindel navigatsioon, graafikal põhinev operaatori liides ja kaugdiagnostika on vaid mõned komponentidest, mis määravad sellise ettevõtte pikaajalise edu logistika- ja tööstusrobotite turul.
Lõppkokkuvõttes on Kalanicki visioon ambitsioonikas ja tehniliselt keerukas: viia tarkvaraliku mõtlusega automatiseerimine sellisesse mõõtkavasse, kus füüsilised ülesanded muutuvad programmitavateks protsessideks, mida saab iteratiivselt optimeerida. Selline lähenemine võib muuta mitte ainult ettevõtete sisemisi protsesse, vaid ka kogu tarneahelate ja tööstusharude toimimist, kui see osutub majanduslikult teostatavaks ning ühiskondlikult vastuvõetavaks.
Kui Atoms ja sarnased ettevõtmised suudavad lahendada tehnilised, majanduslikud ja regulatiivsed väljakutsed, võime seista silmitsi uue automatiseerimisajastuga, kus tarkvara võimekus väljendub füüsilises maailmas — masinates, mis liigutavad, tõstavad, valmistavad, sõidavad ja igapäevaselt haldavad meie ümber toimuvat.
Jäta kommentaar