Digiriigi andmedemokraatia annab võimu inimestele tagasi

Andmete demokratiseerimine ei seisne tegelikult andmetes, vaid võimus. Aastaid on digimuutustest rääkides keskendutud digitaalsele identiteedile, süsteemide koostalitlusvõimele, veebiteenustele ja tehisintellektile, kuid nende arengute all peitub veel olulisem muutus: inimesed saavad suurema kontrolli enda kohta käiva info üle.

Kui inimesed üksteise eest infot varjavad, kasutavad nad sageli võimu. Organisatsioonides toimib teave omamoodi valuutana. See, keda lisatakse e-kirja saajate hulka, kutsutakse koosolekule või lubatakse raportile ligi, määrab, kes kuulub siseringi ja kes jääb sellest välja.

Info kogumine ja kinnihoidmine loob väravavalvurid. Teavet omavad inimesed muutuvad mõjukaks, sest teised sõltuvad neist info kättesaamiseks. Ajalooliselt on riigid toiminud samamoodi.

Sajandeid kogusid institutsioonid kodanike kohta teavet, samal ajal kui kodanikel oli enda kohta käivale infole piiratud ligipääs. Kui inimene tahtis teada, mida riik tema kohta teab, tuli sageli minna ametiasutusse, esitada avaldusi, oodata vastuseid ja usaldada ametnikke, kes selgitasid, mida registrisse on märgitud.

Informatsiooni ebavõrdne jaotus tekitas sõltuvuse. Sõltuvus tekitas võimu ning koondunud võimu on lihtne kuritarvitada.

Usaldus on ka võimu küsimus

Ühiskondlikust usaldusest rääkides keskendutakse sageli kultuurile, haridusele, jõukusele või korruptsioonile. Kõik need tegurid on olulised ja usaldust ei saa taandada ühele põhjusele. Võim on siiski üks pusletükkidest.

Inimesed usaldavad institutsioone siis, kui tunnevad, et need tegutsevad koos nendega, mitte nende üle. Kodanik, kes näeb enda andmeid, mõistab otsuste tagamaid, saab jälgida oma andmetele ligipääsu ja vaidlustada vigu, kogeb riiki väga erinevalt inimesest, kes peab esmalt luba küsima, et teada saada, milline info tema kohta üldse olemas on.

Erinevus ei ole üksnes tehnoloogiline, vaid ka psühholoogiline. Üks inimene tunneb end osalejana, teine alluvana. See mõjutab arusaama võimust, õiglusest ja lõpuks ka usaldusest.

Teistsugune suhe võimuga

Paljud mäletavad aega, mil suhtlus avalike institutsioonidega tundus praegusest erinev. Lapsena võis ametivõimudega kokku puutumist instinktiivselt vältida, mitte sellepärast, et oleks midagi valesti tehtud, vaid kuna võim tundus hirmutav, kauge ja raskesti vaidlustatav.

See ei olnud ainult üksikute ametnike küsimus. See peegeldas laiemat suhet kodanike ja institutsioonide vahel.

Ametnikel oli info. Kodanikel ei olnud.

Ametnikud tundsid menetlusi. Kodanikud ei tundnud.

Ametnikud tegid otsuseid. Kodanikelt oodati nende täitmist.

Ebavõrdsus oli ilmne ka siis, kui sellest otseselt ei räägitud. Paljud avalikud teenused olid kujundatud eelkõige institutsioonide mugavust, mitte kodanike väärikust silmas pidades. Pikad järjekorrad, lõputu paberimajandus, üksteisest eraldatud asutused ja läbipaistmatud menetlused edastasid ühe lihtsa sõnumi: te sõltute meist.

Inimesed usaldavad harva süsteeme, mis tuletavad neile pidevalt nende sõltuvust meelde.

Digitaliseerimise varjatud suurim saavutus

Kui väliskülalised puutuvad kokku arenenud digitaalsete avalike teenustega, avaldab neile tavaliselt muljet nende tõhusus. Teenused on kiiremad, kättesaadavamad ja lihtsamini kasutatavad.

Tõhusus ei pruugi siiski olla nende suurim saavutus. Olulisem on võimu ümberjagamine. Kui inimesed saavad ligipääsu enda andmetele, näevad, kuidas teenused toimivad, ja mõistavad, kuidas info institutsioonide vahel liigub, muutub suhe riigiga põhjalikult.

Kodanikud ei sõltu enam täielikult teistest, kes neile tegelikkust selgitaksid. Praktiline kasu on mugavus, sügavam kasu aga väärikus. Inimene, kes teab, milline info tema kohta olemas on, kes sellele ligi pääseb ja kuidas seda kasutatakse, ei ole enam halduse objekt. Temast saab osaleja.

Tehnoloogia iseenesest usaldust ei tekita. Seda teeb läbipaistvus.

Miks olen valmis enda andmeid näitama

Ettekannete ajal tekib selle väite peale sageli üllatus. Digiteenuseid tutvustades kasutan tihti enda andmeid, näiteks terviseandmeid, riigiportaale ja muud isiklikku infot. Mõni kuulaja reageerib umbusu või ebamugavusega.

„Kas sa ei karda?” küsitakse.

Huvitavam küsimus on, miks mina ei karda. Ma ei näita oma andmeid sellepärast, et ma ei mõistaks riske. Vastupidi, saan neist väga hästi aru. Turvatunde loob tunne, et andmed kuuluvad mulle ja saan nende kasutamist kontrollida. Usaldan, et ligipääsu jälgitakse, tegevustest jäävad jäljed ning väärkasutust saab tuvastada ja vaidlustada.

See, kas otsustan oma andmeid näidata, ei ole siin peamine. Oluline on, et tunnen valikut enda omana. Inimesed, kes tajuvad omanikutunnet, käituvad teisiti kui need, kes tunnevad end haavatavana.

Läbipaistvuse paradoks

Paljud institutsioonid usuvad vaikimisi, et usaldus eeldab info rangemat kontrollimist. Kogemus näitab midagi muud. Usaldus kasvab siis, kui inimesed näevad, kuidas võim toimib.

See ei tähenda, et isiklik info peaks muutuma avalikuks. Privaatsus on endiselt hädavajalik. Eesmärk ei ole isikuandmete läbipaistvus, vaid võimu läbipaistvus.

Inimesed tahavad teada, milline info nende kohta olemas on, kes seda kasutab, miks seda kasutatakse ja kuidas tehakse neid mõjutavaid otsuseid. Nad ei vaja tingimata täielikku kontrolli iga protsessi üle, kuid neil peab olema piisavalt nähtavust, et mõista, kas protsessid on õiglased.

Läbipaistvus muudab võimu varjatud nähtusest vastutavaks võimuks.

Andmete demokratiseerimine võrdsustajana

Kaasaegsed ühiskonnad investeerivad palju ebavõrdsuse vähendamisse. Haridus avardab võimalusi, tervishoid vähendab haavatavust ja õigusriik piirab meelevaldset võimu. Ligipääsu infole tuleks käsitleda samasuguse vahendina.

Inimesi, kes tunnevad oma õigusi, on raskem manipuleerida. Need, kes pääsevad ligi enda kohta käivale infole, sõltuvad vähem väravavalvuritest. Inimesed, kes saavad otsuseid iseseisvalt kontrollida, osalevad ühiskonnas kindlamalt.

Info lakkab olemast siseringi privileeg ja muutub jagatud ressursiks.

Laiem õppetund

Andmete demokratiseerimine ei selgita usaldust üksi. Kõrge usaldusega ühiskonnad kujunevad ajaloo, kultuuri, võrdsuse, hariduse ja pädevate institutsioonide koosmõjus. See võib siiski selgitada üht osa tervikust.

Seal, kus võim on nähtamatu, on usaldust raske luua. Info on üks olulisemaid võimu vorme. Kui inimesed saavad ülevaate süsteemidest, mis nende elu kujundavad, saavad nad ühtlasi juurde tegutsemisvõimet.

Andmete demokratiseerimine on oluline mitte ainult sellepärast, et see muudab süsteemid kiiremaks või valitsuse tõhusamaks. Selle tähtsus seisneb suhte muutmises institutsioonide ja nende teenindatavate inimeste vahel.

Andmete demokratiseerimine tähendab oma keskmes võimu demokratiseerimist.