13 Minutit
VILNIUS, LEEDU – Vilniuse Ülikooli Füüsika Fakulteti ajaloolistes saalides peeti täna otsustav arutelu, mis võib kujundada Balti ja Kesk-Euroopa eluteaduste (elutehnoloogia) sektori tulevikku. Konverentsi "LITHUANIA - POLAND LIFE SCIENCE & BIOTECH ECOSYSTEMS SUMMIT", mida korraldas LithuaniaBIO, tõi kokku tööstuse juhid, kes keskendusid põletavale küsimusele: Kuidas piirideülene koostöö võib kiirendada biotehnoloogia idufirmade sisenemist globaalsele turule?
Sündmus "Transnatsionaalse bio-ökosüsteemi rajamine: uurimistööst biotootmiseni" koondas mitmekesise eksperdigrupi – riskikapitalistidest ja riigiasutuste koordinaatoritest kuni deep-tech asutajate ja teadlaste uurimisrühmadeni. Arutelud hõlmasid teemasid nagu teadus-äriline translatsioon, biotehnoloogia regulatsioonid, tootmiskapitali planeerimine ja strateegiline rahastus.
Meie meedia oli kohal, et pakkuda põhjalikku ülevaadet esimesest paneelist, mida modereeris Simona Šimulytė, LithuaniaBIO tegevjuht. Arutelu läks mööda tavapärasest korporatiivsest sõnastusest ja tõi päevavalgele Euroopa regulatiivsed kitsaskohad, kohalike asutajate "ambitsioonilünga", ning isegi radikaalse ettepaneku ühendada kahe riigi ökosüsteemid üheselt konkureerivaks tervikuks USA ja Aasia turgudega.
Arutelupaneeli liikmed
Simona Šimulytė (moderaator): LithuaniaBIO tegevjuht.
Andrius Milinavičius: üldpartner, BSV Ventures (Baltic Sandbox Ventures).
Karolina Trakšelytė-Rupšienė: BioTech labori koordinaator, Innovatsiooniasutus Leedu (Innovation Agency Lithuania).
Tomasz Mierzwa: asutaja ja tegevjuht, MYCO Renew (Poola).
Arūnas Stirkė: pealaborant ja bioelektri laboris juht, Center for Physical Sciences and Technology (FTMC).
Osa I: Põhiline konflikt – "Fail Fast" vs. "Pikaajalisus ja jätkusuutlikkus"
Arutelu avas reaalsuse kontrolli temaatika, rõhutades sektori eripära. Moderaator Simona Šimulytė tõi välja terava vastuolu traditsioonilise idufirma mentaliteedi ja eluteaduste valdkonna tegelikkuse vahel: kaua kestev R&D, keerukad kliinilised või tootmisprotsessid ning oluline kapitalinõudlus enne turule jõudmist.
"Kui me räägime idufirmadest üldiselt... oleme harjunud fraasiga 'fail fast, fail faster'... lahendage probleem kuudega," märkis Šimulytė. "Meie sektoris – biotehnoloogia ja eluteadused – see rada ei ole nii kiire. Vajame rohkem aega, mitte ainult ärimudeli testimiseks, vaid ka kliiniliste või tehnoloogiliste valideerimiste tegemiseks."
See defineerib tiputulemuse peamise pinge: kuidas toetada ettevõtteid, millel kulub aastakümneid kestva R&D ja miljonite eurode kapitali investeerimine enne esimest tulu, eriti regioonis, kus oodatakse kiireid "ülikonnast" ehk unicorn'ite lugusid? Kuidas kujundada investorite ja riiklike toetusvahendite struktuure, mis sobituvad deep-tech majasiseselt vajalikku pikemaajalise planeerimisega?
Teadlastele mõeldud "MBA" ja kompetentside tõstmine
Andrius Milinavičius BSV Venturesist andis ausa ülevaate, kuidas rangete teaduslike protsesside ja riskikapitali ootuste lõimimine nõuab aktiivset rolli investoritelt. Ta rõhutas, et deep-tech fondid ei saa olla ainult rahalised toetajad, vaid peavad toimima ka hariduse edendajatena: teadusliku tiimi äriline kasvatamine on strateegiline vajadus.
Milinavičius kirjeldas oma fondi inkubatsiooniprotsessi kui "kiir-MBA" teadlastele – programm, mis ei paku vaid kapitali, vaid ka ärilise juhtimise, turu valideerimise ja investorite kommunikatsiooni koolitust. Ta rõhutas, et teadlaste töömeetod erineb oluliselt tarkvarapõhiste idufirmade omast: siin on mõõtmed, prototüüpimine, GMP-standardid, bioloogiline valideerimine ja regulaatoritega suhtlemine, mis nõuab spetsiifilisi oskusi.
Biotehnoloogia asutajad on sageli tehnilised eestvedajad, kes "valitsevad laborit", kuid neil võib puududa äriline taibukus. Milinavičius rõhutas, et eesmärk ei ole sundida teadlastest müügiesindajaid saama, vaid tekitada uudishimu ja võime leida äripotentsiaali nägevaid kaasasutajaid või ärinõustajaid. See tähendab ka investeerimisstrateegiaid, mis toetavad tehnilise asutaja lähenemist ja kaasavad ärilisi partnereid varem kui tavaliselt.
Ambitsioonilüng – Milinavičius tõi teravalt esile kultuurilise takistuse regioonis:
"Täna vaatame projekti, et see muutuks miljard-dollariliseks ettevõtteks... kuid vähemalt meie regioonis, suuremal osal juhtudest, usun kindlalt, et meeskondadel puudub piisav ambitsioon. See on liiga väike."
See "ambitsioonilüng" viitab olukorrale, kus teaduslik tase on maailmatasemel, kuid kommertsialiseerimis- ja globaalse skaleerimise strateegiad jäävad liiga kohalikuks või konservatiivseks. SEO olulised märksõnad: biotehnoloogia strateegia, eluteaduste investorid, deep-tech rahastus.
Osa II: Regulatiivne õudusunenägu – "Miks me karistame innovaatorit?"
Üks paneeli ulatuslikumaid osasid keskendus Euroopa Liidu regulatiivsele keskkonnale, mida iseloomustati kui "aegunud", "karistavat" ja tõsiseks takistuseks globaalsele konkurentsile. Regulatiivne koormus, erinevad tõlgendused ja ajakulukad heakskiitmisprotsessid pidurdavad innovatsiooni kiiret turuletoomist.
Karolina Trakšelytė-Rupšienė Innovatsiooniasutusest kirjeldas nn "skaleerumise lõksu" – olukorda, kus Leedu ja Poola toovad regulaarselt turule uusi idufirmasid, kuid need peatavad või ei suuda kasvatada tegevust suuremaks tootmiseks ja rahvusvaheliseks laienemiseks. Selle peamiseks põhjuseks nimetati ELi jäika regulatiivset raamistikku, kohandamata kiirete tehnoloogiliste arengutega (nt alternatiivsed toiduained, taaskasutatav biotootmine, bioelektrilised seadmed).
Uued toidud (Novel Foods) ja kõrged kulud
Trakšelytė-Rupšienė tõi praktilise näite Novel Foods regulatsioonist – valdkonnast, mis on elujõuline jätkusuutliku biotehnoloogia jaoks (nt alternatiivsed valgud, fermentatsioonil põhinevad tootmisprotsessid). "Kui arendate uut toidutoote, peate esitama dosje Euroopa Toiduohutusametile (EFSA)," selgitas ta. "See protsess võib kesta 9 kuust kuni 3 aastani ning ettevõttele võib see maksma minna kuni pool miljonit eurot."
Vara staadiumi idufirma jaoks on 500 000 eurot ja kuni kolme aasta pikkune ooteaeg sageli lõppkokkuvõttes hukatuslik. Regulatiivsed tasud, laboratoorsed testid, toksikoloogilised uuringud ja nõuded andmete kvaliteedile võivad hägustada finantsprognoose ja võrreldes kiirelt skaleerivate tarkvaralahendustega tekitada investoritele ja asutajatele pettumust.
Lahendus: pan-Euroopa regulatiivsed sandboxes
Trakšelytė-Rupšienė pooldas Regulatory Sandboxes ehk reguleeritud eksperimentaalseid keskkondi. Need on kontrollitud tingimused, kus innovaatorid saavad tooteid testida regulaatorite järelevalve all ilma kohese täiema vastavuse karistuseta. Sandboxes võimaldavad regulatoritel ja ettevõtjatel suhelda, määratleda riskihaldust ja luua järk-järgulisi nõuetele vastavuse teid, mis aitavad vähendada ostukünnist ja lühendada turule jõudmise aega.
VC vastuväide: "Mängust loobumine või reeglite ümbermängimine?" Milinavičius võttis agressiivsema positsiooni, küsides, miks ökosüsteem üldse mängib süsteemis, mis on purunenud või ebaefektiivne.
"Miks me nii palju karistame? Miks me sunnime neid mängima seda seadusandlikku mängu? Miks me tahame, et nad skaleeruksid Euroopas, kus on 27 erinevat reeglistikku 27 erinevas keeles?"
Ta osutas ohtlikule trendile: idufirmad teesklevad end mitte-reguleeritud sektoris või lihtsustavad tehnoloogiat, et läbi esimeste rahastusringide ellu jääda; mõned "häkivad" süsteemi, esitades toote veterinaarravimina inimtervise asemel. See toob kaasa valeandmeid turu nõudluse ja tehnilise küpsuse kohta ning kahjustab pikaajalisi regulatiivseid suhteid.
Osa III: Asutaja reaalsus – lugu kahest mandrist
Ühe kõige mõjusama näitena tõi Tomasz Mierzwa, MYCO Renewi tegevjuht, isikliku loo varasemast ebaõnnestumisest, mis peegeldas Euroopa ja USA investeerimiskultuuride erinevusi. Tema kogemus illustreeris, kuidas tehnoloogiline võimekus ei pruugi tagada investeerimist ega turu juurdepääsu rangete sissetulekunõuete korral.
Microlens'i tragedia
Mierzwa meenutas ettevõtet, kus tema meeskond arendas tehnoloogia mikroläätsede tootmiseks, mis olid 20 korda väiksemad kui Šveitsi konkurendi omad (200 mikronit vs 10 mikronit). "Presentisin seda tehnoloogiat... ja öeldi meile, et meil on 10–15-aastane eelis," rääkis Mierzwa. See tehniline edumaa sisaldas patenteeritavaid protsesse ja potentsiaali meditsiiniliste optiliste lahenduste turul.
Kuid vaatamata tehnilisele üleolekule ebaõnnestus ettevõte. Põhjus: Poola ja Euroopa investorid nõudsid kohest tulu. "Meie fond ootas: 'Näita meile, et me anname teile miljon eurot... ja hakake seda toodet müüma.' See oli võimatu," ütles Mierzwa. "Pidi ettevõtte sulgema. Kui me oleksime USA-s, oleksime tõenäoliselt juba mitmemiljonilised."
Ta võrdles seda Ameerika deep-tech ökosüsteemiga, kus investorid mõistavad, et 5–10-aastane R&D horisont on normaalne ning ei oodata kohest tulu. USA investoritel on tihti riskipõhised portfellistrateegiad ja suurem valmisolek katta pikk vara loomise periood.
Bootcampid vs "turism" – praktikapõhine tugi
Mierzwa kritiseeris ka seda, kuidas valitsuse toetus sageli on struktureeritud. Ta kiitis Varssavi linna programmi, mis saatis tema meeskonna Web Summiti, kus nad olid ainsad biotehnoloogia lahendused AI-kõnelejate meres ning said oluliselt nähtavust ja kliendihuvi.
Tema arvates ei ole kõige tõhusam toetus keerulised toetused, vaid lihtne rahastamine reisi- ja majutuskulude katmiseks, et idufirmad saaksid kohtuda klientide, partnerite ja tööstusharu võtmeisikute ning investoritega USAs, Saksamaal või Aasias. "Idufirmadel pole raha teisele riigile minekuks... sellised lihtsad kulud nagu reisimine ja majutus on kas hädavajalikud või määravad," rõhutas ta. Ta tõi eeskujuks saksa-korea programmi, mis maksab idufirmadele elamiskulud sihtturul mitmeks kuuks, et soodustada kiiremat turu sisenemist.
"Turismi" oht – Milinavičius hoiatas võimaliku "idufirma turismi" riski eest: toetusprogrammid võivad muutuda reisibüroodeks, kui neil puudub eesmärgipärane ülesehitus ja käivitamise metrikad. "Kardan, et see muutub reisiteenuseks inimestele, kellel on igav... meil on internet, me saame nendega online rääkida," rõhutas VC. Ent Mierzwa kaitses füüsilist kohalolekut: deep-tech lahenduste puhul on oluline kohalolek tootmispartnerite juures, tütarettevõtte avamine ja kliendi töövoogude käsitlemine, mida ei saa adekvaatselt teha Zoomi teel.
Osa IV: Teadus ja infrastruktuur – varjatud ressursid
Arūnas Stirkė, esindades teadusuuringute kogukonda, tõi esile tugeva ebatõhususe: infrastruktuuri dubleerimise probleem. Piirkonnas on palju kõrgelt spetsialiseeritud seadmeid, kuid need pole avalikult kaardistatud ega jagatud.
"Kui laboris on molekul, mida saan katsetada millimeetri mõõtkavas... mida teha suuremafarma jaoks?" küsis Stirkė. Ta märkis, et sageli on vajalikud seadmed skaleerimiseks olemas naabruses asuvas instituudis või teises riigis, kuid selle olemasolust ei olda teadlikud. See toob kaasa raiskamist ja dubleerimist, kus riigid investeerivad sarnasesse tehnoloogiasse, kuigi ressursside jagamine oleks efektiivsem.
Kompetentside kaart ja andmebaas
Stirkė ja paneel pooldasid kiiresti ühist kompetentside ja infrastruktuuri andmebaasi. "On veidi absurdne, et infotuleviku ajastul me sellest räägime," märkas Šimulytė, "kuid tegelikkuses ei tea Vilniuse teadlased sageli, milline seadmerühm seisab Varssavis tühjana." See teadmatus tekitab üleliigset konkurentsi ja raiskavaid investeeringuid. Ühtne andmebaas võimaldaks optimeerida ressursside kasutust, viia kokku vajadused ja vabastamata võimsused ning lühendada tehnoloogiate skaleerimise aega.
Tegevusplaan:
Open Access Infrastructure: Luua jagatud süsteem, kus Leedu idufirma saab kasutada Poola bioreaktorit ilma uue seadme ostmiseta, sõlmides teenuslepingu või rentimudeli. See hõlmab ka kvaliteedistandardeid (GMP), logistikat ja vastavusküsimusi.
Challenge Database: Platvorm, kus teadlased ja ettevõtjad postitavad teadus- ja tootmisväljakutseid, et teised, kellel on vastav kompetents, saaksid neid lahendada või pakkuda koostööd. See soodustab teadmuste ülekandmist ja vähendab korduva töö arvu.
Osa V: Radikaalne ettepanek – tegutseda kui "üks riik"
Lahenduste poole liikudes pöörati arutelus tähelepanu poliitilistele ja struktuursetele suhetele Leedu ja Poola vahel ning võimalusele luua sünergia, mis suurendab regiooni konkurentsivõimet globaalsel areenil.
Andrius Milinavičius tegi päeva kõige radikaalsema ettepaneku: taasasutada (digitaalselt) ühine riiklik tunnustamine nagu kunagine ühine ruum, kuid tänapäevases majandus- ja regulatiivses võtmes.
"See on lihtne. Vaadake ajalooraamatuid. Me peaksime moodustama ühtse turu taas... Kinnitada, et kui toode on ohutu Poolas, siis on see ohutu ka Leedus."
See vastastikuse tunnustamise kontseptsioon on võtmetähtsusega. Praegu Poolas sertifitseerimine ei taga automaatselt juurdepääsu Leedu turule (ja vastupidi) ilma täiendava bürokraatia ja testimiseta. Paneel kutsus üles spetsiaalse "Fast Track" mehhanismi loomisele kahe riigi vahel, mis hõlbustaks sertifitseerimist ja turu sisenemist.
„Põhjamaade mudeli" eeskuju – Milinavičius viitas projektile, mis hõlmab Norras, Rootsis, Soomes ja Taanis kehtivat lähenemist: "Kui saad litsentsi ühes riigis, tunnustatakse seda koheselt kõikjal." Paneel soovitas Leedu ja Poola jaoks sellist lähedasemat harmoniseerimist, ilma et oodata kogu ELi tasandil täielikku ühtlustamist.
Globaalse konkurentsi kontekst – korduv teema oli, et Leedu ja Poola on üksteisega konkureerides liiga väikesed. "Me ei peaks konkureerima. Me võiksime teha koostööd," ütles Mierzwa. "Miks me pingutame, võideldes Ameerika Ühendriikidega? Sest meil on igale riigile oma lahendus ja killustatud kapital." Milinavičius lisas: "Me mängime suurte poistega... ja neil on väga suured taskud. Kui me ühendame kapitali ja ressursid, suudame nendega konkureerida."
Osa VI: Põhipunktid ja tulevikutee kaart
Paneel lõpetas konkreetsete tegevuskutsetega erinevatele ökosüsteemi osalistele: idufirmadele, valitsustele, regulaatoritele ja investoritele.
Startuppidele:
Valige õige investor: Ärge pitchige deep-tech lahendusi üldistele VC-dele, kes ei mõista pikki R&D tsükleid. Otsige spetsialiseeritud deep-tech fonde ja strateegilisi investorid, kes pakuvad ka tehnilist tuge.
Tee kodutöö: Enne reisitoetuse taotlemist uurige turgu põhjalikult – teadke täpselt, keda soovite kohtuda ja kuidas see kontakti loeb skaala- või kliendivõimaluseks.
Ole ambitsioonikas: Lõpetage toote loomine ainult kohaliku turu jaoks. Mõelge globaalsetele miljard-dollarilistele võimalustele ja planeerige tootmistähtajad, regulatiivne strateegia ja rahastusringid sellele vastavalt.
Valitsustele ja regulaatoritele:
Loo "Fast Track": Läbirääkida leping, mis tunnistab Leedu ja Poola sertifikaate vastastikku, vähendades topeltkõlblikkuse staatuse vajadust ja toetades kiiremat turuletoomist.
Rahasta "boots on the ground": Toeta reise ja majutust, et idufirmad saaksid füüsiliselt sihtturgudel kohal olla – see on tihti tõhusam kui ainult sise-R&D toetamine.
Loo sandboxes: Vähenda Novel Foodsi ja meditsiiniseadmete regulatiivset riski eksperimentaalsete loa- ja testikeskkondadega.
Ökosüsteemile:
Ühtne andmebaas: Kaardistada kogu R&D infrastruktuur, et lõpetada duplikaatseadmete ostmine ja jagada ressursse efektiivsemalt.
Erasmus ettevõtjatele: Kasutada olemasolevaid EL programme talentide vahetamiseks Varssavi ja Vilniuse vahel kuuekuuliste väljavahetustega, et kiirendada teadmuste ülekannet ja partnerlust.
Kokkuvõte: aeg on tegutseda
Füüsika Fakulteti saalis valitses selge sõnum: juttudega ei saa enam rahulduda. Tehisintellekti kiire areng ja massiivne kapitali suunamine USAsse ja Aasias tähendab, et Euroopa — ja eriti Kesk- ning Ida-Euroopa — ei saa endale lubada aja raiskamist bürokraatia hammasrataste vahel. Oluline on strateegiline poliitiline toetus, kapitali koondamine ja infrastruktuuri jagamine, et kasvatada globaalselt konkurentsivõimelisi biotehnoloogia ettevõtteid.
Nagu moderaator Simona Šimulytė lõpetuseks märkis: vastuvõtmine väljakutseks "saada üheks ökosüsteemiks" on ainus jätkusuutlik tee edasi. "Meil on nii palju teha... meil tuleb lihtsalt alustada – ühendada ja kombineerida ressursse." See nõuab poliitilist tahtejõudu, innovatiivset regulatiivset lähenemist ja investoreid, kes mõistavad deep-tech ärimudeleid.
 |  |  |  |
Allikas: smarti
Jäta kommentaar