Interneti isa Vinton Cerf astub Google'ist ametlikult tagasi

Ta aitas võrku kokku õmmelda. Nüüd astub ta kõrvale. Vinton Cerf, keda sageli nimetatakse üheks interneti isadest, jääb järgmisel nädalal Google'i peainternetievangelisti ametist pensionile, lõpetades peatüki, mis algas pakett-lülitatud laborites 1970. aastatel ja ulatus pilveajastusse.

Uudis tuli avalikkuse ette Open Frontieri konverentsil, kui UC Berkeley professor David Patterson, tuntud RISC-arhitektuuri tööde poolest, mainis paneeldiskussioonil Cerfi lahkumist. Patterson tõi esile Cerfi üle kahekümne aasta pikkuse töö Google'is ja selle, et pensionile jäämine on lähedal, vaid nädala kaugusel. Google ei olnud teate avaldamise ajal kommentaaripäringutele vastanud.

Cerf ja Bob Kahn on nimed, mis ilmuvad nende inimeste lühinimekirjas, kes vaikselt ümber sidusid kaasaegse elu. Koos arhitektureerisid nad TCP/IP-i, protokollikogu, mis võimaldab erinevatel võrkudel käituda nagu üks ühtne maailmavõrk. See töö, mis sai alguse 1970. aastatel, tõi Cerfile ja Kahnile Turingi auhinna ning Presidendi Vabadusmedali. Need pole pelgalt riiulile pandud trofeed; need tähistavad süsteemset muutust, mis toetab kõike alates voogedastusest kuni internetipanganduseni.

Cerf liitus Google'iga 2005. aastal ja töötas seal üle 20 aasta, pooldades avatud ja omavahel ühilduvat internetti. Tema roll oli vähem seotud toodete lansseerimisega ja rohkem haldamisega, suunates standardeid, meenutades inseneridele suuremat pilti ning kaitsmas põhimõtet, et võrgud peaksid suutma omavahel suhelda ilma väravatehoidjate reegleid kehtestamata.

Open Frontieril laienes vestlus ajaloost ka tungivamale küsimusele: kuidas peaks ühiskond reguleerima masinaintellekti protokolle? Paneelis osalesid sellised isikud nagu Keras'i looja Francois Chollet ja Tcl-i looja John Ousterhout. Nad arutasid avatud lähtekoodi projektide jätkusuutlikkust ja arenenud tehisintellekti mudelite koondunud kontrolli mõne labori käes. Mõned osalejad väitsid, et loomulik keel võib agentide koordineerimiseks piisata. Cerf oli sellele vastu.

Miks mitte lubada masinatel lihtsalt nagu inimestel suhelda? Sest inimkeel on segane. See on paindlik ja täis varjatud tähendusi ning ebamäärasust. Süsteemide puhul, mis pidavad läbirääkimisi pidama, tehinguid sooritama ja iseseisvalt olulisi otsuseid langetama, hoiatas Cerf, et laiad ja ebamäärased suhtlusviisid loovad riske. Ta pooldas täpsete, formaliseeritud protokollide kasutuselevõttu, standardeid, mis muudaksid masin-masina suhtluse ennustatavaks ja kontrollitavaks.

Cerfi keskne mõte oli ühemõtteline: autonoomsete agentide levikuga ei piisa ainult mitteametlikust keelest; selged protokollid on vajalikud.

See idee kõlab tuttavalt kõigile, kes on tegelenud varajase interneti kujundusega: omavaheline ühilduvus ei teki juhuslikult. Seda inseneeritakse. Standardid loevad. Need taltsutavad keerukust ja vähendavad habrastust. Kui veeb rajati jagatud tehniliste reeglitele, usub Cerf, et sama distsipliin peaks juhatama, kuidas AI-agentid koordineeruvad, et vältida katastroofilisi arusaamatusi ning säilitada konkurentsi ja avatust.

Ruumi valdas nostalgiat, kuid arutelu oli tulevikku suunatud. Paneelistid pöördusid korduvalt ühise mure juurde: mõne labori käes koondunud arvutusvõimsus, andmed ja mudelid tekitavad süsteemseid riske, nii tehnilisi, majanduslikke kui sotsiaalseid. Avatud lähtekoodi projektide jätkusuutlikkus ei olnud vaid filosoofiline küsimus; see on praktiline probleem. Kes hooldab teeke ja tööriistu, millest järgmine tehisintellekti põlvkond sõltub?

Cerfi pensionile jäämine on nii sümboolne kui ka praktiline. Sümboolne, sest üks interneti aluspõhimõtete arhitektidest lahkub avalikust eestkoste rollist. Praktiline, sest tema vaatenurk, mis rõhutab formaalsete standardite vajadust omavaheliseks ühilduvuseks, langeb kokku ajaga, mil tööstus püüab välja mõelda, kuidas teha arenenud tehisintellekti süsteemid turvaliselt koostööd tegevaks.

Ta jätab maha võrku ühendatud maailma, mis ilma tema varajase tööta ei eksisteeriks, ja diskussiooni masinaühenduse kohta, mis kujundab järgmist kümnendit. Kes kirjutab järgmised reeglid? See on küsimus, mis jääb õhku ja mille tähtsus on suurem kui kunagi varem.