Mikk Artur Mikfelt: keelud ei lahenda nutisõltuvust

Euroopa Liidus kõlanud ettepanekud piirata noorte ligipääsu sotsiaalmeediale ja Eestis koolidele kehtestatud nutiseadmete kasutamise reeglid lähtuvad heast eesmärgist, kuid käsud ja keelud üksi nutisõltuvuse probleemi ei lahenda, kirjutab Mikk Artur Mikfelt.

Euroopa Parlament võttis 2025. aasta novembris vastu mittesiduva raporti, milles kutsus üles kehtestama Euroopa Liidus sotsiaalmeedia kasutamisele vanusepiiri. 2026. aasta septembris tutvustas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen lähenemist, millega soovitakse noorte sotsiaalmeedia kasutust piirata.

Eestis on koolidel alates 1. septembrist 2025 seadusest tulenev kohustus töötada koostöös kogukonna ja hoolekoguga välja põhimõtted, mille alusel kujundatakse kooli kodukorras nutiseadmete kasutamise reeglid. Koolid on lähenenud sellele erinevalt, alates suuremast kasutusvabadusest kuni rangete piiranguteni.

Liigne sotsiaalmeedia ja nutiseadmete kasutamine võib olla kahjulik. See võib häirida keskendumist, kujundada ebatervislikke harjumusi ning võtta aega tegevustelt, mis on noore arenguks olulised.

Probleem tekib siis, kui eeldame, et keelamisega saab need mured lihtsalt kõrvaldada. Ajalugu näitab, et ühiskondlikke probleeme on korduvalt püütud lahendada keeldude abil. Ameerika Ühendriikides kehtis aastatel 1920 kuni 1933 alkoholi tootmise ja müügi keeld. Nõukogude okupatsiooni ajal piirati Eestis rangelt sõnavabadust ja info levikut.

Keelu olemasolu ei tähenda automaatselt, et ebasoovitav käitumine kaob, eriti juhul, kui inimesed ei pea keeldu vajalikuks või otstarbekaks. Sama kehtib sotsiaalmeedia ja nutiseadmete kohta. Kui reegel tundub noorele ebamõistlik või ebaõiglane, leitakse sageli võimalus sellest mööda minna. Telefoni puhul võib see tähendada salaja kasutamist, sotsiaalmeedia puhul aga vanuse kohta valeandmete esitamist või teise inimese konto kasutamist.

Euroopa Parlamendi 2023. aasta raport „Online age verification methods for children“ (EPRS, 2023) tunnistab samuti, et olemasolevatest vanusekontrollimehhanismidest on võimalik mööda hiilida ning nendega kaasnevad täpsuse ja privaatsusega seotud probleemid.

Kui mõni õpilane kasutab koolis vahetunnis õppimise asemel telefoni mängimiseks või sotsiaalmeedias viibimiseks, ei tähenda see automaatselt, et sama käitumine iseloomustab kõiki õpilasi. Mõni noor võib soovida vahetunnis telefoni kasutada õppematerjali kordamiseks, uudiste lugemiseks või muul kasulikul eesmärgil.

Vahetund ei pea tähendama üksnes aktiivset suhtlust või ühistegevustes osalemist. Mõne noore jaoks on telefon võimalus kuulata omaette muusikat, suhelda sõpradega teistest koolidest, teha õhtuks plaane või korraks muust keskkonnast välja lülituda.

Sotsiaalmeedias leidub palju sisu, mille eesmärk on hoida kasutajat platvormil võimalikult kaua. Samas on seal ka õpetlikku ja praktilist materjali, alates kokkamisest ja õmblemisest kuni auto hooldamise, puutöö ning uute oskuste õppimiseni.

Kõigi ühetaoline piiramine paneb vastutustundlikult käituvad noored sisuliselt vastutama nende eest, kes nutiseadmeid või sotsiaalmeediat kuritarvitavad. Samuti oleks naiivne arvata, et nutiseadmed ja sotsiaalmeedia saab noortest lihtsalt eemale lükata ning probleem kaob. Kui probleemi enam ei näe, ei tähenda see, et seda enam ei ole.

Seetõttu peaks kooli ja kodu ülesanne olema piiramise kõrval õpetada, kuidas neid vahendeid targalt kasutada. Nutiseadmed ja sotsiaalmeedia on tänapäeva ühiskonna osa ning noored peavad varem või hiljem õppima nendega toime tulema. Digipädevus ja head harjumused kujunevad harjutades, arutledes ning oma käitumise tagajärgi mõistes.

Oluline küsimus on ka see, kust laps oma esimesed nutiharjumused saab. Lapsevanemal võib olla mugav anda lapsele telefon või tahvelarvuti, et laps saaks pool tundi või paar tundi omaette olla ning vanem samal ajal oma tegemistega tegeleda. Üksikuna ei pruugi selles midagi halba olla, kuid probleem tekib siis, kui sellest kujuneb järjepidev harjumus ja laps õpib varakult, et igavuse, rahutuse või ebamugavuse esimene lahendus on ekraan.

Kogu vastutust ei saa panna noorte õlgadele. Laps omandab oma harjumused eelkõige keskkonnast, milles ta kasvab, ning on paljuski oma kodu peegel.

Noorte kaitsmine liigse sotsiaalmeedia ja nutiseadmete kasutamise eest on vajalik, kuid ainult keeldudele lootmine probleemi ei lahenda. Nutiseadmeid ja sotsiaalmeediat saab kasutada ka õppimiseks, suhtlemiseks ja uute oskuste omandamiseks.

Piirangute kõrval tuleks rohkem keskenduda teadliku ja vastutustundliku digivahendite kasutamise õpetamisele. Samuti kujundab noorte harjumusi suuresti kodune keskkond ja eeskuju, mida nad sealt saavad.