Eesti teaduse tulevik: rahastus, innovatsioon ja ühine mõju

Eesti teadussüsteem seisab lähiaastatel mitme olulise otsuse ees. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju raha jagub teadusgrantidele, laboritele või ülikoolidele. Veel tähtsam on otsustada, millist rolli peaks teadus mängima Eesti majanduses, hariduses, julgeolekus ja igapäevaelus ning kuidas muuta selle mõju inimestele nähtavamaks.

Eesti Teadusagentuuri juht Kristiina Tõnnisson leiab, et Eesti teadus peab muutuma kogu ühiskonna ühiseks asjaks. See tähendab, et teadus ei tohiks jääda üksnes ülikoolide, uurimisrühmade ja rahastajate sisemiseks teemaks. Teadustulemused peavad jõudma paremini ettevõtetesse, avalikku sektorisse, koolidesse ja Eesti inimesteni.

Samas tuleb arvestada praktiliste piirangutega. Riiklik teadusrahastus võib väheneda, Euroopa Liidu uue eelarveperioodi tõukefondide maht võib olla senisest väiksem ning konkurents grantidele muutub üha tihedamaks. Noorteadlaste karjäär on ebakindel ja erasektori panus teadus- ning arendustegevusse ei ole kasvanud sellises tempos, nagu väikeriik vajaks.

Eesti jaoks on teadus- ja arendustegevus otseselt seotud konkurentsivõimega. Me ei suuda konkureerida suurte riikidega tööjõu hulga ega loodusvarade poolest. Küll aga saame olla paindlikud, kasutada digitehnoloogiat, arendada tugevaid nišše ning ühendada ülikoolide teadmised Eesti ettevõtete vajadustega. Selleks peab teaduse rahastamise süsteem olema piisavalt stabiilne, kuid samal ajal avatud uutele ideedele ja riskidele.

Riikliku teadusraha jagamine on keerulisem kui selle taotlemine

Enne Eesti Teadusagentuuri juhtimist töötas Kristiina Tõnnisson Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudi juhina. Selles rollis tuli aastaid konkureerida teadusraha pärast, koostada granditaotlusi ning põhjendada rahastajatele, miks just üks või teine uurimissuund vajab toetust.

Taotleja vaatenurgast on fookus tavaliselt oma meeskonnal, projektidel ja teaduslikel eesmärkidel. Rahastaja rollis muutub pilt laiemaks. Siis tuleb korraga hinnata erinevaid teadusvaldkondi, uurimisrühmade arengupotentsiaali, taotluste kvaliteeti ja ühiskonna vajadusi. Lisaks tuleb arvestada, et raha on piiratud ning iga otsus tähendab sageli mõne teise hea idee rahastamata jätmist.

Tõnnissoni hinnangul ei ole praegune süsteem tingimata halb. See toimib ja teadlaskond tunneb selle põhimõtteid. Ometi ei tähenda toimivus, et süsteemi ei peaks aeg-ajalt üle vaatama. Teaduse rahastamisel tuleb pidevalt küsida, kas praegune mudel on õiglane, läbipaistev ja Eesti arenguvajadustega kooskõlas.

Eesti Teadusagentuuri rühma- ja stardigrandid on selles arutelus keskse tähtsusega. Need on suhteliselt avatud konkursid, kus taotluse teema ei pea tingimata sobituma mõnda kitsasse riiklikku prioriteeti. See võimaldab toetada ka selliseid uurimissuundi, mille praktilist mõju ei ole võimalik kohe mõõta, kuid millest võib tulevikus sündida oluline teaduslik või tehnoloogiline läbimurre.

Praegu toimub hindamine kuues suuremas valdkonnas ning töös on ligikaudu 16–19 hindamiskomisjoni. Rahvusvahelises võrdluses on korraldus väga erinev. Soomes on komisjone kümneid, Lätis märksa vähem. Üks süsteem killustab raha väiksemateks osadeks, teine koondab otsustamise suuremate plokkide alla. Mõlemal lahendusel on eelised ja riskid.

Kas rohkem hindamiskomisjone tähendab õiglasemat tulemust?

Suurem komisjonide arv võib anda valdkondadele täpsema esindatuse. Samas võib raha jaotuda väga väikesteks osadeks ning eri valdkondade tulemusi on keerulisem võrrelda. Väiksem arv komisjone võib muuta protsessi lihtsamaks, kuid suurendada ohtu, et mõni kitsam või kiiresti arenev uurimisteema ei saa piisavalt tähelepanu.

Tehnoloogia areng muudab hindamise veel keerukamaks. Tehisaru abil saab taotlusi kiiremini koostada, toimetada ja analüüsida. See võib tulevikus kasvatada taotluste arvu tuhandeni ning muuta hindamise töömahukamaks. Samal ajal ei saa teadusprojekti väärtust hinnata ainult märksõnade, varasemate publikatsioonide või automaatse punktisüsteemi alusel.

Kui parimate taotluste kvaliteedierinevus on väga väike, võib lõpptulemus hakata meenutama juhuslikku valikut. Sellises olukorras muutuvad oluliseks hindamiskriteeriumide täpsus, komisjonide töökorraldus ja tagasiside kvaliteet. Eesti teadlaste jaoks on oluline teada, miks nende projekt sai rahastuse või miks see kõrvale jäi.

Teadusrahastuse üks protsent ei lahenda kõiki probleeme

Eesti riiklik teadusrahastus on jõudnud ligikaudu ühe protsendini sisemajanduse koguproduktist. Seda eesmärki on aastaid peetud oluliseks verstapostiks. Ent üks protsent SKP-st ei anna automaatselt kindlust, et Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteem on piisavalt rahastatud.

Määrav on ka raha päritolu ja kasutusviis. Kui Euroopa Liidu struktuurifondide toetused vähenevad ning erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse ei kasva, võib teadussüsteem sattuda surve alla isegi siis, kui riiklik protsendimäär jääb esialgu samaks. Rektorite nõukogu on hoiatanud, et avaliku sektori teadusrahastus võib 2028. aastaks langeda alla 0,8 protsendi SKP-st.

Selline muutus mõjutaks otseselt Eesti ülikoole, teadusasutusi ja tehnoloogiaettevõtteid. Väiksem rahastus tähendab vähem laboriseadmeid, vähem püsivaid töökohti, vähem võimalusi rahvusvaheliseks koostööks ja suuremat sõltuvust lühiajalistest projektidest. Tarbijale võib see mõju paista alles aastate pärast, näiteks uute tervisetehnoloogiate, energialahenduste või digiteenuste turule jõudmise aeglustumisena.

Samas ei saa eeldada, et suurem rahasumma lahendab kõik probleemid. Teadussüsteem peab suutma lisaraha kasutada tõhusalt. Kui puuduvad sobivad teadlased, laborid, tugiteenused või ettevõtted, kes uurimistulemusi rakendaksid, ei muutu suurem eelarve automaatselt suuremaks mõjuks.

Oluline on jälgida ka seda, kuidas jaotub raha alusteaduse, rakendusteaduse, kõrghariduse ning tehnoloogiaarenduse vahel. Kvaliteetne kõrgharidus on üks teaduse kõige otsesemaid väljundeid. Ülikoolides sündiv teadmine kujundab järgmise põlvkonna insenere, arendajaid, arste, õpetajaid ja avaliku sektori juhte.

Teadus sünnib järjest enam väljaspool ülikooli

Traditsiooniliselt on teadust seostatud ülikoolide ja evalveeritud teadusasutustega. Tänapäeval toimub oluline osa uurimis- ja arendustegevusest siiski ka ettevõtetes, tehnoloogiaettevõtetes, haiglates, riigiasutustes ning rahvusvahelistes koostöövõrgustikes.

Eestis arendavad ettevõtted tehisaru lahendusi, küberturbe tooteid, rohetehnoloogiat, biotehnoloogiat ja uusi materjale. Kõik need projektid ei mahu klassikalise akadeemilise teadusasutuse raamidesse. Seetõttu tuleb ümber mõtestada, mida teaduseks pidada ja millised organisatsioonid peaksid saama avalikku teadusraha taotleda.

Eesti Teadusagentuuri ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse rollid võiksid selles valdkonnas paremini üksteist täiendada. Teadusagentuur toetab eelkõige teadmiste loomist ja teadlaskonna arengut, samal ajal kui ettevõtluse ja innovatsiooni tugisüsteem aitab viia ideid prototüübi, toote ja ekspordini. Ettevõtja jaoks ei tohiks need olla kaks täiesti eraldi maailma.

Milline võiks olla parem teaduse ja ettevõtluse koostöömudel?

Eesti tehnoloogiaettevõtted vajavad sageli abi just arenduse varases etapis. Ülikool võib aidata kontrollida, kas idee on teaduslikult põhjendatud, milliseid mõõtmisi teha ja kuidas lahendust testida. Ettevõte omakorda tunneb turgu, klientide vajadusi ja tootmise piiranguid.

Koostöö võiks hõlmata ühiseid laboreid, doktorantide tööd ettevõtetes, teadlaste ajutist liikumist erasektorisse ning toetusi, mis seovad uurimisprojekti tulemuse konkreetse katsetootega. Selline mudel oleks eriti kasulik Eesti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kellel ei ole võimalik palgata täiskohaga teadus- ja arendusmeeskonda.

Samuti võiks rohkem tähelepanu pöörata erafondidele, perekonnafondidele ja sihtasutustele. Mõnes riigis moodustavad need ülikoolide olulise rahastusallika. Eestis on selline kultuur veel tagasihoidlik, kuid tehnoloogiaettevõtete ja suuremate varadega eraisikute huvi teaduse toetamise vastu võiks tulevikus kasvada.

Vaba teadus ja riiklikud prioriteedid peavad tasakaalus olema

Teadusrahastuse üks keerulisemaid küsimusi on vaba teaduse ja riiklike prioriteetide vahekord. Ühelt poolt vajab Eesti lahendusi energeetikas, tervishoius, kaitsetehnoloogias, elanikkonna vananemises ja digitaalses julgeolekus. Teiselt poolt ei ole võimalik ette näha, milline tänane abstraktne uurimus võib kümne või kahekümne aasta pärast muuta majandust või ühiskonda.

Kui rahastada ainult kohe rakendatavaid projekte, võib kaduma minna teaduse pikaajaline innovatsioonivõime. Paljud olulised leiutised on sündinud uurimistööst, mille alguses ei olnud selget ärimudelit ega valmis kasutusjuhtu. Interneti, lasertehnoloogia ja mitme tänapäevase meditsiinilise lahenduse juured ulatuvad uurimistesse, mille eesmärk ei olnud algselt konkreetse toote loomine.

Seetõttu on vaja hoida ruumi niinimetatud sinise taeva teadusele. See tähendab uudishimust lähtuvat uurimistööd, mille praktilist tulemust ei saa ette lubada. Selline teadus on tähtis ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Eesti ühiskonna toimimist, ajalugu, keelt, juhtimist ja kultuuri uurivad teadlased aitavad mõista, kuidas teha paremaid avalikke otsuseid.

Teine osa rahastusest võiks olla suunatud selgemalt riigi ja majanduse vajadustele. Eesti TAIE arengukava prioriteedid annavad selleks ühe lähtekoha. Oluline on siiski vältida olukorda, kus prioriteedid muutuvad liiga kitsaks ja rahastus hakkab soosima ainult hetkel populaarseid märksõnu.

Rahvusvaheline võrdlus näitab eri valikute hinda

Uus-Meremaa on valinud suhteliselt suunatud teadusrahastuse mudeli, kus riiklikult toetatakse kindlaid suuremaid teemasid, näiteks nanotehnoloogiat, tervisetehnoloogiat ja jätkusuutlikku ühiskonda. Selle lähenemise eelis on selge fookus. Puuduseks võib olla väiksem paindlikkus ning oht, et mõni ootamatu, kuid oluline uurimissuund jääb tähelepanuta.

Eestis on seni olnud tugevam avatud konkursside traditsioon. See sobib väikeriigile, kus teadlaste ja projektide arv on piiratud ning uus idee võib tulla väga erinevast valdkonnast. Samas peab ühiskond mõistma, miks osa rahast jääb ilma nähtava ja kiire majandusliku tulemuseta.

Praktiline lahendus võiks olla mitmekihiline süsteem. Osa rahast jääks täielikult avatud konkurssidele, osa suunataks riiklikult tähtsatele väljakutsetele ning kolmas osa toetaks teaduse viimist ettevõtetesse ja avalikku sektorisse. Nii ei peaks Eesti valima ainult ühe mudeli vahel.

Kas projektipõhine rahastus on muutunud liiga konkurentsitihedaks?

Personaalsete uurimistoetuste viimases voorus võeti menetlusse 432 taotlust ning rahastuse sai 81 projekti ehk ligikaudu iga viies. See tähendab, et enamik teadlasi pidi pärast mahukat ettevalmistust oma plaanidega siiski eitava vastuse vastu võtma.

Taotluse kirjutamine võib tähendada sadu töötunde. Lisaks teadlasele osalevad protsessis sageli kogu uurimisrühm, ülikooli finants- ja haldusosakond ning rahvusvahelised partnerid. Kui raha ei tule, ei kao küll kogu töö väärtus, kuid uurimisrühm peab leidma uue rahastusallika või projekti edasi lükkama.

Kõrge konkurents võib parandada projektide kvaliteeti, kuid liiga madal edukuse määr ohustab süsteemi jätkusuutlikkust. Teadlased võivad hakata valima mitte kõige olulisemaid, vaid kõige lihtsamini rahastatavaid teemasid. Samuti võib väheneda noorteadlaste motivatsioon, sest karjääri areng sõltub üha enam üksikutest konkursitulemustest.

Vaba grandikonkurss on siiski väärtuslik. See annab võimaluse uurida ka teemasid, mida riik või ettevõtted ei ole veel prioriteediks nimetanud. Küsimus ei ole seega ainult selles, kas konkurentsi vähendada, vaid kuidas luua rahastamisahel, kus hea idee saab jätkata ka pärast ühe konkursi ebaõnnestumist.

Võimalikud lahendused on väiksemad ettevalmistustoetused, kvaliteedimärgi saanud projektide automaatne suunamine teistele rahastusmeetmetele ning parem info Euroopa ja erasektori võimaluste kohta. Samuti võiks teadlastele anda sisukamat tagasisidet, et järgmist taotlust saaks teadlikult parandada.

Plokkrahastus või rohkem projektiraha?

Eesti teadusrahastuse reformis on arutatud plokkrahastust, mille puhul läheks suurem osa avalikust rahast ülikoolidele ning kõrgkoolid otsustaksid ise, kuidas seda oma üksuste vahel jaotada. Selline mudel annaks ülikoolidele rohkem otsustusvabadust ja võimaldaks planeerida tegevust pikema vaatega.

Stabiilsema baasrahastuse eelis on see, et teadlased ei pea iga paari aasta järel muretsema, kas labor suudab jätkata või kas võtmetöötajatele saab palka maksta. Ülikoolid saaksid investeerida taristusse, hoida teadusmeeskondi ning arendada pikaajalisi strateegilisi suundi.

Projektipõhise rahastuse tugevus on konkurents ja väline hindamine. See aitab suunata raha ideedele, mida hindajad peavad teaduslikult tugevaks. Kui kogu raha antakse institutsioonidele ilma selgete konkurentsimehhanismideta, võib väheneda läbipaistvus ning suureneda sisemiste võrgustike mõju.

Plokkrahastus ei loo iseenesest uut raha. Kui ümber jaotatakse sama suur eelarve, võib ühe organisatsiooni võit tähendada teise kaotust. Ülikooli sees tekib omakorda küsimus, kas raha läheb laboritesse, raamatukokku, botaanikaaeda, õppejõudude palkadesse või uutesse tehnoloogiaprojektidesse.

Seetõttu vajaks plokkrahastuse mudel selgeid reegleid, tulemuste mõõtmist ja avalikku aruandlust. Ülikoolide suurem autonoomia peab käima koos vastutusega. Samuti ei tohiks baasrahastuse suurendamine toimuda täielikult vaba grandiraha arvelt.

Noorteadlaste karjäär vajab rohkem vahe-etappe

Doktoriõppereform on parandanud Eesti doktorantide olukorda. Paljud doktorandid töötavad nüüd nooremteadurina ning saavad palka ja sotsiaalseid garantiisid. See on oluline samm, sest doktoriõpe ei peaks tähendama aastaid ebakindlat sissetulekut.

Pärast doktoritöö kaitsmist tekib aga uus pudelikael. Viimastes taotlusvoorudes rahastati 45 väljamineva järeldoktorigrandi taotlusest 11 ning 141 stardigrandi taotlusest 29. See tähendab, et suur osa värskelt doktorikraadi saanutest peab konkureerima väga väheste võimaluste pärast.

Järeldoktorantuur on teaduskarjääri oluline etapp. See annab noorele teadlasele võimaluse töötada teises uurimisrühmas, omandada uusi meetodeid ja luua rahvusvaheline võrgustik. Kui neid võimalusi on vähe, võib Eesti kaotada andekaid inimesi välismaa ülikoolidele või erasektorile.

Doktorikraadi väärtus ei tohiks piirduda akadeemilise karjääriga. Eesti tööandjad võiksid kasutada doktorikraadiga inimesi tootearenduses, andmeanalüüsis, strateegilises juhtimises, küberturvalisuses, tervisetehnoloogias ja avaliku poliitika kujundamises. Töökuulutustes võiks doktorikraad olla mõnes valdkonnas selge eelis, mitte lihtsalt haridustaseme märge.

Samal ajal peab ka tööandja oskama teadlast organisatsiooni kaasata. Doktorikraad ei tähenda üksnes sügavaid erialateadmisi, vaid ka oskust lahendada keerulisi probleeme, hinnata tõendeid, töötada iseseisvalt ja juhtida pikaajalist projekti. Need oskused on väärtuslikud nii Eesti idufirmades kui ka suurtes tööstusettevõtetes.

Demograafia ja tehisaru muudavad talentide konkurentsi

Eesti sündide arv on langenud alla kümne tuhande aastas. Pikemas vaates tähendab see, et ülikoolidesse ja teaduslaboritesse jõuab vähem noori. Samal ajal kasvab vajadus inseneride, tarkvaraarendajate, andmeteadlaste, arstide ja teiste kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide järele.

Teadus konkureerib talentide pärast kogu majandusega. Noore inimese jaoks ei ole teadlaskarjäär tavaliselt esimene ja kõige lihtsam valik. Rahvusvahelised tehnoloogiaettevõtted pakuvad sageli kõrgemat palka, kiiremat karjääri ja võimalust töötada maailmaturul. Ülikool peab suutma pakkuda oma tugevusi: tähenduslikku tööd, intellektuaalset vabadust, rahvusvahelist koostööd ja võimalust lahendada ühiskonna olulisi probleeme.

Tehisaru võib tööjõupuudust mõnes valdkonnas leevendada, kuid see ei asenda teadlasi automaatselt. Tehisaru aitab analüüsida suuri andmekogumeid, otsida teaduskirjandust, koostada simulatsioone ja automatiseerida rutiinseid tööülesandeid. Samas vajavad teaduslikud küsimused endiselt head probleemi püstitamist, kriitilist mõtlemist ja vastutustundlikku tõlgendamist.

Eesti teadusasutused peaksid tehisaru kasutusele võtma läbimõeldult. Vajalikud on andmeturbe reeglid, läbipaistvad töövood ja oskused hinnata algoritmide tulemuste usaldusväärsust. Eriti oluline on see tervishoius, hariduses, riigikaitses ja avalike teenuste arendamisel.

Kuidas muuta teadus noortele nähtavamaks?

Teaduskarjäär võiks olla Eesti koolides praktilisemalt nähtav. Noored võiksid juba põhikoolis ja gümnaasiumis kokku puutuda laborite, robootika, programmeerimise, keskkonnamõõtmiste ja ettevõtlusega. Ülikoolide ning tehnoloogiaettevõtete koostöö aitaks näidata, et teadus ei tähenda ainult õpikute lugemist, vaid ka päris toodete ja lahenduste loomist.

Eesti digiriigi kuvand annab siin hea lähtekoha, kuid seda ei tohiks võtta iseenesestmõistetavana. Digitaalne riik vajab pidevat teadus- ja arendustööd, sest küberturvalisus, andmevahetus, privaatsus ja uued teenused muutuvad kiiresti. Eesti kasutajad ootavad, et e-teenused oleksid lihtsad, turvalised ja kättesaadavad, kuid nende omaduste taga on sageli keerukad teaduslikud ja tehnoloogilised valikud.

Euroopa innovatsioon vajab rohkem julgust

Euroopa konkurentsivõime arutelus on korduvalt esile toodud, et Euroopa jääb USA-le ja Hiinale alla nii tehnoloogilise innovatsiooni kui ka tootlikkuse kasvus. Euroopas on tugev teadusbaas, kuid vähem globaalseid tehnoloogiahiiglasi ning sageli jõuavad teadustulemused turule aeglasemalt.

Eesti vaates tähendab see vajadust toetada mitte ainult uurimistööd, vaid ka skaleerimist. Hea prototüüp ei ole veel edukas toode. Tehnoloogia peab läbima tootearenduse, testimise, sertifitseerimise, müügi ja rahvusvahelise laienemise etapid. Eesti ettevõtted vajavad selleks kapitali, kompetentsi ja avaliku sektori valmisolekut katsetada uusi lahendusi.

Innovatsioon eeldab ka võimalust eksida. Kui iga ebaõnnestunud katset käsitletakse raiskamisena, muutub süsteem ettevaatlikuks ning toetatakse ainult kõige turvalisemaid ideid. Teaduses ja tehnoloogias ei ole võimalik kõiki tulemusi ette näha. Just katsetamise kaudu võivad sündida lahendused, millel on hiljem suur majanduslik või ühiskondlik väärtus.

Avalik sektor saab olla innovatsiooni esimene klient. Näiteks võivad ministeeriumid ja kohalikud omavalitsused katsetada Eesti ettevõtete loodud tehisaru, liikuvuse, energiatõhususe või digitaalse tervise lahendusi. Sellised pilootprojektid annavad tootjatele referentsi ning aitavad riigil enda teenuseid parandada.

Tehnoloogia mõju Eesti tarbijale ja ettevõtetele

Teadusrahastuse otsused võivad tunduda tavakasutajale kauged, kuid nende mõju jõuab igapäevaellu mitmel moel. Uued ravimeetodid, täpsemad diagnostikaseadmed, paremad materjalid, energiasäästlikumad hooned ja turvalisemad digiteenused saavad sageli alguse uurimisprojektidest.

Eesti tarbija jaoks tähendab tugev teadus- ja innovatsioonisüsteem suuremat valikut ning paremat teenusekvaliteeti. Kui kohalikud ettevõtted saavad kasutada ülikoolide teadmisi, võib turule jõuda rohkem Eestis arendatud tooteid. See võib suurendada konkurentsi, luua töökohti ja vähendada sõltuvust välismaistest tehnoloogiapakkujatest.

Ettevõtete jaoks on olulised teaduspartnerite kättesaadavus, arendustoetused, kvalifitseeritud töötajad ja intellektuaalomandi reeglid. Väikese Eesti turu tõttu peab innovatsioon olema sageli algusest peale rahvusvahelise potentsiaaliga. Teadusprojekt peaks aitama ettevõttel mõista, milline probleem on lahendamist väärt ja kas loodud tehnoloogia töötab ka väljaspool Eesti tingimusi.

Eriti suur kasvupotentsiaal on valdkondades, kus Eesti olemasolevad tugevused kohtuvad üleilmse nõudlusega. Nendeks võivad olla küberturve, digiteenused, rohetehnoloogia, tervisetehnoloogia, kaitsetehnoloogia, autonoomsed süsteemid ja andmepõhine juhtimine. Ükski valdkond ei saa siiski areneda ainult toetuste toel. Vaja on kliente, investoreid, oskustööjõudu ja toimivat regulatiivset keskkonda.

Teaduse mõju peab olema paremini mõõdetav ja nähtav

Teaduse mõju ei saa mõõta ainult publikatsioonide arvu või välisrahastuse mahu järgi. Need näitajad on olulised, kuid ühiskond tahab teada ka seda, kas teadustöö parandas haridust, aitas luua ettevõtte, vähendas energiakulu või muutis avaliku teenuse paremaks.

Mõju mõõtmine ei tohiks viia selleni, et rahastatakse ainult kiiresti mõõdetavaid tulemusi. Alusteaduse mõju võib ilmneda alles aastakümnete pärast ning humanitaarteaduste väärtus ei väljendu alati patendis või müügitulus. Siiski on võimalik kirjeldada, milliseid teadmisi projekt lõi, keda see koolitas ja milliseid otsuseid see aitas paremini teha.

Teaduskommunikatsioonil on siin oluline roll. Eesti inimesed peaksid nägema, kuidas teadlased uurivad Läänemere seisundit, arendavad ravimeetodeid, parandavad digiriigi turvalisust või aitavad ettevõtetel energiat kokku hoida. Selge ja arusaadav kommunikatsioon ei tähenda teaduse lihtsustamist sisutühjaks, vaid selle seostamist inimeste tegelike küsimustega.

Teadlastele tuleb anda rohkem tuge meediasuhtluseks, avalikeks loenguteks ja haridusprogrammideks. Samuti peaksid ajakirjanikud ja otsustajad oskama paremini hinnata teadusliku tõendi tugevust. Tehisaru ajastul, mil valeinfo võib kiiresti levida, muutub teaduspõhine mõtlemine kogu ühiskonna jaoks järjest olulisemaks.

Milline võiks olla järgmine samm?

Eesti teadussüsteemi ei saa ühe reformiga valmis kujundada. Vajalikud on mitu paralleelset muutust: stabiilsem baasrahastus, läbimõeldud projektikonkursid, paremad karjäärivõimalused noortele teadlastele, tugevam koostöö ettevõtetega ning suurem valmisolek rahvusvaheliseks koostööks.

Samuti tuleb kaardistada kõik võimalikud rahastusallikad. Lisaks riigieelarvele ja Euroopa programmidele võiks senisest rohkem kasutada erafondide, perekonnafondide, sihtasutuste ja rahvusvaheliste innovatsioonifondide võimalusi. Iga rahastusallikas ei sobi igale projektile, kuid mitmekesine süsteem vähendab sõltuvust ühest eelarvereast.

Eesti väiksus võib olla eelis, kui seda kasutada teadlikult. Meie teadlased, ettevõtted ja riigiasutused saavad otsustajatega suhteliselt otse suhelda. Pilootprojektid on võimalik käivitada kiiremini kui suurtes riikides ning õnnestunud lahendusi saab kasutada Eesti rahvusvahelise visiitkaardina.

Samas ei saa väiksus olla vabandus madalamale kvaliteedile. Eesti peab valima valdkonnad, kus meil on võimalik saavutada rahvusvaheline tipptase, ning looma teadlastele tingimused, mis konkureerivad teiste Euroopa riikidega. See hõlmab palka, laboritaristut, andmebaase, juhtimiskultuuri ja võimalust keskenduda sisulisele tööle.

Teadus kui kogu ühiskonna ühine investeering

Kristiina Tõnnissoni pikema eesmärgina tõuseb esile soov, et Eesti inimesed tajuksid teaduse mõju oma elule. Teadus peaks olema nähtav kvaliteetses kõrghariduses, targemates avalikes otsustes, konkurentsivõimelistes ettevõtetes ja uutes tehnoloogilistes lahendustes.

Selle saavutamiseks ei piisa ainult suuremast eelarvest. Vaja on usaldust, koostööd ja valmisolekut mõelda pikaajaliselt. Teadlased peavad suutma selgitada oma töö tähendust, ettevõtted peavad oskama teadmust kasutada ning riik peab looma keskkonna, kus julgetakse katsetada.

Eesti ei pea kopeerima USA, Hiina, Soome või Uus-Meremaa teadusmudelit. Küll aga tasub vaadata, millised lahendused töötavad mujal ja mida saab meie tingimustes kohandada. Eesti enda mudel peaks ühendama vaba teaduse, riiklikud prioriteedid, ettevõtluse vajadused ja rahvusvahelise koostöö.

Kui teadus muutub ühiskonnale arusaadavamaks ja selle tulemused jõuavad paremini inimeste igapäevaellu, kasvab ka valmisolek sellesse investeerida. Pikas vaates ei ole teadus pelgalt riigieelarve kulu. See on investeering haritud inimestesse, majanduse tootlikkusse, Eesti julgeolekusse ja meie võimesse teha tulevikus iseseisvaid otsuseid.

Eesti teaduse järgmine suur läbimurre ei pruugi sündida ainult laboris. See võib sündida ka rahastamismudelis, ülikooli ja ettevõtte koostöös, uues digiteenuses või selles, kuidas ühiskond teadust mõistab. Kui teadusest saab päriselt kogu Eesti ühine asi, on meil paremad võimalused tulla toime nii demograafiliste muutuste, tehnoloogilise võidujooksu kui ka ebakindlama majanduskeskkonnaga.