Margit Sutrop: TI-hüpe vajab tehnoloogia kõrval tarkust

TI-hüppe õnnestumisest saab rääkida siis, kui tehisaru muudab õppimise sügavamaks, toetab õpetaja professionaalsust ja teenib Eesti hariduse eesmärke, kirjutab Margit Sutrop.

Septembri keskel avalikustas Tartu Ülikooli eetikakeskuse töörühm TI-hüppe haridusuuendusprogrammi ja Eesti koolidele arendatava tehisintellektipõhise õpirakenduse riskide ning väärtusvalikute analüüsi. Raport kirjeldab 12 tehisaru kasutamisega seotud riskistsenaariumi ja annab soovitusi, kuidas saavad neid vähendada TI-hüpe, riik, koolid, teadusasutused ning tehnoloogiapakkujad.

Tehisintellektipõhise õpirakenduse kasutuselevõtt Eesti koolides ei ole pelgalt tehnoloogiline uuendus. See mõjutab õppimist, õpetajate tööd, hariduslikku võrdsust, eesti keelt ja kultuuri ning laiemalt meie väärtusruumi. Küsimus on ka selles, millist inimest ja ühiskonda Eesti haridus kujundab.

Riskid ei piirdu tehnoloogiaga

Analüüsis kirjeldatud riskid jagunevad pedagoogilisteks, ühiskondlikeks ning taristu- ja juhtimisriskideks. Need puudutavad õppimise eesmärke ja hindamise usaldusväärsust, õpetaja rolli, eesti keele ja kultuuri kestlikkust, andmekaitset ning tehnoloogiliste lahenduste töökindlust ja jätkusuutlikkust.

Riskistsenaariumide kirjeldamise eesmärk on aidata uuendusel õnnestuda. Tegemist on võimalike arengutega, mille ennetamiseks peavad eri osapooled teadvustama oma vastutust ja tegema teadlikke otsuseid.

Osa riskide maandamisega tegeleb TI-hüpe juba praegu, teiste puhul tuleb kokku leppida, kes ja milliseid meetmeid rakendab. Vastutus jaguneb TI-hüppe, koolide ja koolipidajate, riigiasutuste, teadusasutuste ning tehnoloogiapakkujate vahel.

Eetikakeskuse töörühm kaardistas lisaks riskidele ka väärtusvalikud, et näidata, mis on tehisintellektipõhise õpirakenduse arendamisel ja kasutamisel kaalul. Analüüsi üks olulisemaid järeldusi on, et suurimad riskid ei tulene tehnoloogiast endast, vaid selle kasutamise viisist ning hariduslikest ja poliitilistest valikutest.

Kas õppimine muutub sügavamaks või ainult kiiremaks?

Eestis 2024. aasta alguses tehtud uuring näitas, et 90 protsenti gümnaasiumiõpilastest oli õppimisel tehisaru kasutanud. Enamasti kasutati kommertsrakenduste tasuta versioone selleks, et koolitööd kiiremini valmis saada.

Kui õpilane jõuab tehisintellekti abil kiiresti nõutud tulemuseni, ei tähenda see veel, et õppimine toimus. Ta võib esitada laitmatu teksti, oskamata selle mõttekäiku iseseisvalt taastada, väiteid põhjendada või saadud teadmist uues olukorras kasutada. Nii võib õppimine märkamatult asenduda õppimise mulje loomisega.

OpenAI ja Eesti teadlaste koostöös Eesti koolidele arendatav sokraatiline õpirakendus erineb tavalisest vestlusrobotist. Selle ülesanne on aidata õpilasel küsimuste, vihjete ja tagasiside abil ise lahenduseni jõuda, oma mõtlemist korrastada ning õppimist planeerida.

Sokraatiline õpirakendus võib muuta õppimise sügavamaks, pakkuda õppijale personaalsemat tuge ja teha kvaliteetse õpiabi kättesaadavamaks. Ükski tehnoloogia ei taga neid tulemusi siiski iseenesest. Sama oluline on see, kuidas rakendus õppeprotsessi lõimitakse, milliste ülesannete puhul seda kasutatakse, millise ülevaate saab õpetaja õpilase õppimisest ning millist tuge koolidele pakutakse.

Tehisintellekti kasutamine nõuab ka hindamise muutmist. Akadeemilist ausust ei saa tehisaru ajastul kaitsta üksnes keeldude ja kontrollimisega. Lisaks tuleb kujundada ülesanded, milles õppija mõtlemisprotsess on nähtav, leppida kokku lubatud kasutus ning õpetada noori tehisintellekti kasutamisest ausalt teada andma, vastuseid kontrollima ja nende eest vastutama.

Haridus peab valmistama inimest ette isiklikuks eluks, ühiskonnas osalemiseks ja tööelus hakkama saamiseks. Selleks on vaja teadmisi, oskusi ja väärtushoiakuid. Tehisintellektipõhisest õpirakendusest võib olla abi osa pädevuste kujundamisel, kuid kriitilise mõtlemise, suhtlemis- ja koostöövõime ning ühiskonnas vastutustundliku osalemise valmisoleku arendamine jääb kooli ülesandeks.

Tehisintellekt ei tohi muutuda paralleelseks õpetajaks

Teine oluline küsimus puudutab õpetaja ja õpilase õppesuhet. Tehisintellekt võib olla alati kättesaadav, kannatlik ja isikupärastatud juhendaja. Seetõttu võib tal õpilase silmis tekkida autoriteet, mida talle ei ole teadlikult antud.

Tehisintellekt ei ole õpetaja, sõber ega moraalne autoriteet. Ta ei tunne õpilast inimesena ega kanna vastutust tema arengu eest. Õpetaja ülesanne on lisaks teadmiste edasiandmisele innustada õpilast, seada piire, märgata tundlikke olukordi, arutleda koos õpilastega väärtuste üle ning hoida turvalist ja usalduslikku õpikeskkonda.

Seetõttu peab TI-hüppe rakendamisel säilima õpetaja pedagoogiline juhtroll. Õpirakendus peab toetama õpetaja juhitud õppeprotsessi, mitte kujunema selle kõrvale nähtamatuks paralleelseks pedagoogiliseks autoriteediks.

Õpetajale ei saa panna vastutust vahendi kasutamise tagajärgede eest, kui tal puuduvad ülevaade, otsustusõigus ja vajalik tugi. Praegune lahendus ei anna õpetajale veel piisavat ülevaadet õpilase õppimisprotsessist. Õpetajatele tutvustatakse tehisintellekti võimalusi ning toetatakse katsetamist ja kogemuste vahetamist, kuid vaja on ka ainepõhist didaktilist tuge, nõuandeid hindamise muutmiseks ja aega ühiste kokkulepete kujundamiseks.

Kool vastutab endiselt õppekeskkonna kvaliteedi ja turvalisuse ning õpilase õiguste kaitse eest. See vastutus ei kao seetõttu, et rakenduse kasutuselevõttu korraldab sihtasutus või tehnoloogilist lahendust pakub eraettevõte. Selgelt tuleb määratleda ka kooli, koolipidaja, riigi, SA TI-Hüppe ja tehnoloogiapartnerite vastutus.

Tehisintellekt ei ole väärtusneutraalne

Suurte keelemudelite vastuseid kujundavad treeningandmed, arendajate valikud, ohutusfiltrid, sisupoliitika ja ärilised eesmärgid. Väärtusmõju ei tähenda tingimata pahatahtlikku mõjutamist. See võib olla aeglane ja raskesti märgatav ning avalduda korduvalt esitatavate näidete valikus, probleemipüstitustes, argumentatsiooniviisides ja vaikimisi eeldustes.

Seetõttu tuleb küsida, kelle väärtustest tehisintellekt lähtub ning kas need sobivad kokku Eesti põhiseaduslike ja hariduse alusväärtustega. Samuti vajab vastust küsimus, kuidas tegutseb rakendus põhjendatud väärtuskonfliktide korral, kui ühiskonnas ei ole üht vaieldamatut seisukohta.

Tehisintellekti väärtustega joondamine ei tähenda ühe kõigile kohustusliku moraaliõpetuse kirjutamist masinasse. Demokraatlikus ühiskonnas on väärtuste paljusus paratamatu ja sageli vajalik, kuid kaitsta tuleb inimõigusi ja inimväärikust, vältida kahju ja diskrimineerimist ning tagada, et olulised väärtusvalikud tehakse läbipaistvalt ja demokraatlikult, mitte välismaise tehnoloogiaettevõtte vaikeseadete kaudu.

Eriti oluline on vältida õppija võõrandumist. Tehisintellekt võib jätta empaatilise ja toetava suhtluspartneri mulje, sest see on alati kättesaadav, vastab kannatlikult ja julgustab kasutajat. Õpilane võib hakata eelistama suhtlust tehisintellektiga ka siis, kui tal oleks vaja õpetaja või kaasõpilaste tuge või heatahtlikku kriitikat. Nii võib väheneda õpetaja kontakt õpilasega ja võimalus tema raskusi märgata. Hariduses peab säilima ruum aruteluks, koostööks, eksimiseks ja inimlikuks kontaktiks.

Eesti keel ei tohi jääda kasutajaliidese keeleks

TI-hüpe on ka keele- ja kultuuripoliitiline valik. Rahvusvahelised suured keelemudelid ei pruugi piisavalt tugineda Eesti õppekavale, kvaliteetsele eestikeelsele õppevarale, korrektsele terminoloogiale ega kohalikule kultuurikontekstile.

Sellisel juhul võib eesti keel jääda üksnes kasutajaliidese keeleks, samal ajal kui keerukamad mõisted, näited, seletused ja argumentatsiooniviisid pärinevad valdavalt ingliskeelsest andmeruumist. Pikemas vaates puudutab see Eesti hariduse sisulist enesemääramist ning eesti keele püsimist õppimise, mõtlemise ja teadmusloome keelena.

Kõrgetasemelist eesti keelt ei saa tehisintellektilt oodata, kui arendamisel ei ole võimalik õiguspäraselt kasutada kvaliteetset eestikeelset õppevara, kirjandust ja toimetatud meediasisu. Seetõttu tuleb leida autoriõigusega arvestavad lahendused, mis võimaldavad Eesti keele- ja kultuuriruumi parimat sisu kasutada nii õpirakenduse arendamisel kui ka selle kvaliteedi kontrollimisel.

Keelelise kvaliteedi, faktitäpsuse, kultuurilise sobivuse ja väärtuskooskõla hindamine peab olema pidev, mitte ühekordne tegevus. See eeldab Eesti ülikoolide, teadlaste, õpetajate ja aineekspertide püsivat kaasamist.

Riskianalüüs peab toetama TI-hüppe juhtimist

Suur kasutajate arv võib näidata rakenduse kiiret levikut, kuid ei ütle, kas õppimine on muutunud sügavamaks ja tähenduslikumaks. Koolis tuleb õppida tehisintellekti kasutama viisil, mis toetab nii õppijat kui ka õpetajat. Selleks tuleb ümber kujundada ka õppeülesanded ja hindamine. Heade hinnete kõrval peab eesmärk olema arendada eluks vajalikke pädevusi, iseseisvat mõtlemist ja õppija võimet oma õppimist juhtida.

Programmi mõju hindamisel tuleb jälgida, kas paraneb õpilaste iseseisev ja kriitiline mõtlemine, kas hariduslikud erinevused vähenevad või suurenevad, kuidas muutuvad õpetaja töökoormus ja professionaalne autonoomia, kas säilib usalduslik õppesuhe ning kuidas mõjutab rakendus eesti keelt ja kultuuri.

Riskianalüüsist peaks kujunema TI-hüppe juhtimise tööriist. Riskide maandamist ja programmi tegelikku mõju tuleb regulaarselt hinnata ning vajaduse korral muuta rakendust, kasutusreegleid ja kogu programmi korraldust.

Eesti on olnud teistele riikidele eeskujuks tehnoloogilise julgusega. Hariduses peab julgusega kaasnema vastutus ja valmisolek muuta tehnoloogia kasutamise viisi tõendite põhjal. TI-hüppe õnnestumisest saab rääkida siis, kui tehisaru muudab õppimise sügavamaks, toetab õpetaja professionaalsust ja teenib Eesti hariduse eesmärke, kaotamata seejuures inimliku hariduse väärtuslikke osi.