Lilli Luuk: päris kirjandus sünnib alati inimestelt

Eesti kirjanik Lilli Luuk ei pea tehisintellekti kirjandusele suureks ohuks. Euroopa Liidu 2026. aasta kirjandusauhinna kandidaadina esitatud romaan „Ööema“ viib lugeja Eesti rabadesse ning paljastab aastakümneid varem maetud vana piimanõu kaudu Nõukogude okupatsiooni ja terrori valusad saladused.

„Ma ei tunne tehisintellekti tõttu mingit ohtu. Ma arvan, et päris kirjandust kirjutavad alati inimesed. See on minu arvamus,“ ütles Luuk intervjuus kanalile CNBC-TV18. „Inimeste emotsioonid ja tunded on midagi, mida ei saa tehniliselt teha. Ma arvan, et see jääb nii.“

Tekstide automatiseeritud loomise ajastul, mil alustavad kirjanikud peavad lugejate usaldust üha enam võitma, suhtub Luuk tehnoloogiasse rahulikult.

„Ma arvan, et see on võib-olla suurem oht tõlkijatele, sest tehisintellekti abil on odavam tõlkida,“ ütles ta. „Aga mina kirjanikuna ei hooli tehisintellektist väga. Mulle meeldib ise kirjutada.“

Masinloodud käsikirjade leviku kohta märkis Luuk: „Ma arvan, et see mõjub lugejatele halvasti, sest mulle ei meeldi lugeda midagi, mille on kirjutanud tehisintellekt. Ja nagu ma ütlesin, ma ei mõtle sellele eriti, sest arvan, et päris kirjutamine jääb niikuinii kestma. Ja raamatud jäävad kestma.“

Enne ilukirjanduse juurde asumist kunstiajalugu õppinud ja õpetanud Luuk käsitleb kirjutamist tõe otsimise ja uurimisena.

„Kui mul tekib millegi kohta küsimus, näiteks ajaloo või mõne ajaloosündmuse kohta, hakkan seda uurima,“ selgitas ta. „Uurimise käigus kirjutan ja otsin tõde nagu ajaloolane. Aga kuna olen kirjanik, on mul minu arvates rohkem vabadust kui ajaloolastel. Ma saan kasutada oma fantaasiat ja see ongi lühidalt minu kirjutamine.“

Mineviku lahtikaevamine on Luugi sõnul praegu eriti tähenduslik. „Maailmas toimub praegu nii palju ning minevikusündmused ja meie mälestused võivad aidata meil mõista seda, mis toimub praegu,“ ütles ta.

„Minu raamat „Ööema“, mis jõudis 2026. aastal Euroopa kirjandusauhinna lühinimekirja, sai inspiratsiooni Eesti ajaloost. See käsitleb Eesti 20. sajandi kõige süngemat aega, Teist maailmasõda ja Nõukogude terrorit. Arvan, et kui meenutame praegu, mis juhtus 80 aastat tagasi, mõistame paremini ka seda, mis toimub Ukrainas või mujal.“

„Ööema“ keskmes on naiste vastupidavus ja vaiksed ohvrid, mida nõudis ellujäämine autoritaarse vägivalla tingimustes. „Minu raamat on pühendatud neile vapratele naistele ja emadele, kes need ajad üle elasid. Nad olid sunnitud oma unistustest loobuma, kuid ei lakanud kunagi hoolitsemast oma laste ja pere eest,“ rääkis Luuk.

„Me kõik oleme tänu võlgu oma emadele ja vanaemadele, kes andsid meile nii palju armastust ja tegid kõik, et ellu jääda, et meie saaksime elada õnnelikult, kirjutada raamatuid ja teha seda, mida soovime. Kirjanikuna tunnen nende ees vastutust. Kui kirjutad ajaloost, kirjutad ka inimestest, ning see on mõnikord väga habras teema. Pead olema aus ja tõde otsides väga ettevaatlik. Jah, ma arvan, et mul on mingisugune vastutus eelmiste põlvkondade ees.“

Huvi raamatute vastu sai Luuk enda sõnul kaasa emalt. „Olen kõige tänulikum oma emale, kelle tõttu oli meie kodus alati väga palju raamatuid. Olin lapsena suur lugeja ja mulle meeldis lugeda. See oli tänu mu emale, kes oli samuti suur lugeja,“ ütles ta.

Luuk usub, et noored pöörduvad lugemise juurde tagasi. „Ma tean, et lugemine pole noorte seas enam nii populaarne, aga olen optimist. Loodan, et see tuleb tagasi ja kogub taas hoogu. Peame lihtsalt edasi lugema ja kirjutama ning arvan, et ka noored hakkavad lugema.“

Tulevastele kirjanikele andis ta ühe põhimõtte: „Vabadusega kaasneb alati vastutus. Kirjanikuna pead olema vastutustundlik.“